Kui külm on külm?

Mulle ei meeldi vinguda, aga täna tuleb jälle joru ajama ning urisema hakata, saab tõenäoliselt selline viu- viu postitus.

Talv on kena aastaaeg küll, aga ta mõjub kuidagi degenereerivalt. Oleks kodugi soe… Siiani ei tunne soojustatud vundamendist küll mingit kasutegurit – põrandad õhkavad külma nagu mullu ja muiste. Ainus võimalus hangumise vältimiseks on lepalehe kombel radiaatori külge kleepuda. Ei tea ega julge küsida, mis leige toasooja põjuseks on, kas kokkuhoiurežiim, ebakvaliteetsed puud või katla vilets küttevõime, sest küsimusele järgneb verbaalne kõhulahtisus (Mis sul viga on!?), küsija süüdistamine ja olukorra õigustamine. Kui tempokal tegutsemisel pole olukord nii hull, siis tarvitseb vaid istuma jääda, kui külma kombitsad luudesse- liigestesse poevad. Kahjuks ei  ole külma mõju pelgalt füüsiline – tema terror mõjub ka mõtlemisele ja kogu vaimsele tööle. Teadagi on magada jahedas toas üsna värske. Aga niipea kui ebaõnnestunud keeramise tagajärjel tekk jalad paljastab, hakkavad varbad valutama ja küüned külmetama. Õhkasin oma muret kaasale ja ta muheles, et nüüd on lõpuks selge, kellega ta abielus on: mardi- või kadrisandiga. Neil  ju külmast pidevalt varbad viira- vaara, küüned kanged kiira- kaara.

Ei oska öelda, kas seesama külm mõjutab mu unenäomenüüd, on selles süüdi kolleegide- sõprade- tuttavate naisteprobleemid või annab organism teateid fertiilse ea peadsest lõppemisest, igatahes olen pidevalt unenägudes lapseootel, sünnitan või mul on väike laps. Kui lapsed väikesed, olin selline tüüpiline kanaema. Unenägides olen vastupidiselt üllatavalt ükskõikne ja hoolimatu. Hiljutises veidras unenäos väitis üks kolleeg, et saan tema mehega lapse. Ma olen tema meest tegelikkuses paar korda näinud, aga naljakas küll, hetkel ei meenu ta nägugi kuidagi. Kontrollisin – kõhuke tõepoolest ees, korraga oligi nagu võluväel pisut räpakas- rühkinud sipupükstes titt voodil. Kolleeg seletas, et kuna ma seda last ei taha, siis kasvatavad nemad ta ise üles. Lõkkasin lapse laubalt juuksed ja nentisin tuimalt, et on jah meie pere laste nägu; aga eks te siis võtke ja kasvatage…

Aga väljas on nibin- nabin märgid, mis lasevad juba eelolevat kevadet aimata. Teosammul, aga pidevalt lähevad päevad pikemaks – asi seegi.