Mõista, mõista, mis see on: viis tüdrukut ühes tares?
Vaat, ei ole hernes. Ei ole ka ükski teine köögivili. Vastuseks on hoopis üks Taaralinna ühikatuba eelmise sajandi kaheksakümnendate aastate algusest. Tuba nagu neid oli kümneid või koguni sadu: viie reformvoodi, sisseehitatud riidekappide, prostade raamaturiiulite, öökappide ja väheldase lauaga, mille äärde vahetustega kirjatöid tegema mahtus.
Aga mitte sellest toast ei tahtnud ma kirjutada. Tänase vastlapäeva valguses saab kogu tähelepanu, au ja hiilguse endale lihtne sinine plastmassist kauss, mis kuulus toaga komplekti. Oo, milline polüfuktsionaalne kauss see oli! Selles sai pestud pesu, suud (ja muud) ning kui paar naabertuba sünni- või mõneks teiseks tähtpäevaks valmistus, sai ta puhtaks küüritud ja sinna maailmatu laar kartulisalatit lõigutud. Praegu ütleks küll fui!, aga paremat polnud võtta ja salati maitse üle ei kurtnud keegi.
Sellega ei lõppenud veel sinise kausi praktilised võimed. Vastlapäeval sai kambakesi Riia ja Kalevi tänava nurgal asuvale mäele hiilitud ja kausiga kordamööda uljalt alla sõidetud. Kauss püsis kannatlikult ühes tükis ja hüpoteetiliselt kasvavate linade pikkuse üle ei võinud kah kurta.