Kõik tuleb… kunagi

Üks nädal on taas lennates läinud nagu on nii muuseas möödunud ka esimene kuu alanud aastast. Nüüd saab jälle järgmist nädalavahetust ootama hakata. Ma juba tunnen nädalalõpulõhna.

Elu kulule on omane üks suur ootamine. Lapsepõlves ootasin kannatamatult kooliminekut. Mida ootab üks virk koolilaps?  Ilmselt ootasin lemmiktunde, klassiõhtuid või suviseid ekskursioone, sünnipäevi, jaanipäevi, nääripühi. Või millal saaks vaheajal Viljandisse isa ja vanaema juurde minna. Loomulikult kibelesin ma suureks saada. Lõpupidu ja ameti õppimist. Siis sai oodatud esimesele töökohale asumist: esimest palka ja päris isiklikku elamist. Muidugi ootasin ma valgel hobusel saabuvat printsi ning suurt kestvat armastust. Loomulikult tuli mehelemineku jätkuks laste ootamine. Seejärel hakkasin ootama, millal lapsed suureks saavad.

Meie varasem suur kodumaa ootas kaua kuldset kommunismiajastut. Nüüd ootame pikisilmi eurot. Momendil ootavad vististi kõik lihtsalt majanduslikult helgemaid päevi.

Hetkeline igapäevane elu on samuti täis erinevaid ootamisi: ootan heade sõpradega kohtumist, nende telefonikõnesid, jätkuvalt ootan palgapäevi, tüdrukute kojutulekut, nende ülikooli lõpupidusid ning esimesi tööpäevi õpitud ametis, Hilba- kodu valmimist, kevadet, suve, reisile minekuid, 1. septembrit, koolivaheaegade algust, esimest lund, esimesi oma kasvatatud tomateid, värskeid kartuleid või esimesi mahlaseid õunu, vahel ootan mõnd hommikut, vahel hoopis õhtut… Mõned ootamised on päris vastuolulised. Näiteks praegu ootan ma, millal ükskord saaks Hilbale muru niitma minna; suvel ei jõua ära oodata, millal ükskord sellest orjusest priiks saaks.

Sünnipäevi ei oota ma enam palju aastaid.

Mida veel oodata on? Lapselapsi?

Lõppude- lõpuks, elust väsinuna, tuleb oodata surma.

Victor Hugo on ütelnud, et oodates tunduvad hetked aastatena, meenutades tunduvad aastad hetkedena.

Väljas on tõeliselt ilus põhjamaine talveilm. Külma ja lund jagub kuhjaga, kordamööda ja üheskoos. Maailm oleks end mässinud otsekui suurde kohevasse valgesse tekki. Sellist talve jään ootama, kui taas talvekuudel vihma sadada labistab ning termomeetrid soojakraade näitavad.

Kalendri täienduseks

 Kooli saadeti Eesti- Läti märgalateemalise koostööprojekti tulemusena valminud kalender. Muidu kalender nagu kalender ikka, aga lähemalt uurides leidsin terve rea armsaid tähtpäevi, mis vääriksid tähistamist:

• 13. jaanuar – unistuste elluviimise päev;
• 23. jaanuar – kallistamise päev;

• 5. veebruar – naabri abistamise päev;
• 17. veebruar – heategude päev;
• 26. veebruar – muinasjutu vestmise päev;
• 27. veebruar – rahvusvaheline jääkarupäev;
• 26. märts – taevasse vaatamise päev;
• 29. märts – illusioonide päev;
• 30. aprill – lillekastmise päev;
• 10. mai – kadunud soki mälestuspäev;
• 13. mai – konnade hüppamise päev;
• 11. juuni – pajupilli tegemise päev;
• 21. juuni – lõpuks- ometi- suvi- käes- päev;
• 2. juuli – maarjaheina otsimise päev;
• 5. juuli – liivalossi ehitamise päev;
• 22.juuli – võrkkiigepäev;
• 24.juuli – värske kartuli päev;
• 26. juuli – vii- oma- püksid- jalutama- päev;
• 10. august – laisk päev;
• 31. august – söö- mida tahad- päev;
• 10. september – ideede vahetamise päev;
• 19. september – räägi- nagu- piraat- päev;
• 24. september – katsetuste päev;
• 1. oktoober – taimetoitlaste päev;
• 18. oktoober – porilombis plätserdamise päev;
• 27. november – ostuvaba päev
• 22. detsember – piparkookide küpsetamise päev.

Mul pole halli aimu, mida teha rahvusvahelisel jääkarupäeval. Aga selle eest oskan laiska päeva ilma eriliselt pead vaevamata suurepäraselt veeta.  Raskusi tekib söö- mida tahad- päevaga, sest tahtmisi on mul terve pikk nimekiri, aga nende täitmiseks peaks keegi appi tulema. Finantsiliselt ja kulinaarselt (enne seda päeva võiks olla naabri abistamise päev 🙂 ).

Tjah, miks mitte pidada kallistamise päeva – kogu päev, hommikust õhtuni?