Ametisse kõlblik

Tegin kutsesobivuse testi ja sain sellise tulemuse:

Täname, et leidsid aega kutsesobivustesti täitmiseks.
Siin on valik töövaldkondadest, mis testi tulemuste põhjal sobivad Sinu isiksuseprofiiliga kõige enam ja kõige vähem. Tulemusi analüüsides arvesta palun, et käesolev test lähtub üksnes Sinu poolt antud vastustest ning seega ei arvesta Sinu hariduslikku tausta ega eelnevat töökogemust.

5 enimsobivamat ametit

79% Personalijuhtimine

78% Reklaam ja turundus, juhtimine

78% Haridus ja koolitus

76% Konsultatsioon ja nõustamine

72% Tippjuhtimine

5 vähemsobivamat ametit

43% Kirjastamine

41% Teadus- ja uurimistöö

41% Pangandus ja kindlustus

34% Finants (raamatupidamine, audit)

31% Ehitus ja hooldus

Tjah, t õ e n ä o l i s e l t ei leia mind kunagi tellingutel kõlkumas, pangas arve kokku liitmas ning inimesi end või oma mammonat kindlustama veenmas. 😉 Kui hästi läheb, kantakse mind töölt jalad ees minema – pensioniea jätkuv tõstmine annab selleks tõsise eelduse.

Elu kolhoosis

Vikipedia seletab sõna kolhoos: колхоз, lühend sõnadest коллективное хозяйство, ‘ühismajand’.

Maal on paneelmajad jätkuvalt väike mudel kolhoosist, kuvand väikesest õnnelikust ja rahulolevast perekonnast. Korter on omand, sellele eelnev koridor ja õu on paljude inimeste jaoks kolhoos – mitte kellegi ja samas kõigi omand. Millega muidu seletada ükskõiksust ja hoolimatust: suitsutuhk, konid ja õllepudeli korgid rõdult alla, ööpäevas x- korda mürtsuga kinnilastav välisuks, naaberkorterist kostev ropendamine, röökimine ning muud suhtedraamad, mille häälekust ei suuda summutada isegi mängiv teler… Teil pole kuhugi korteist omi asju tõsta? Pole viga – ühiskoridor sobib selleks suurepäraselt! Ladustage, virnastage, palun julgelt. Ei viitsi tolmuseid vaipu kloppimiseks õue vaibapuule tassida? Soputage need oma rõdult puhtaks, veel parem – jätke need rõduäärelt mitmeks päevaks alla rippuma, ongi alumistele naabritele akna ette heaks päikesevarjuks.

Linna ühismajas võid lärmi lüüa ja naabritega kakelda. Maal on inimesed sedavõrd seotud; nad on kas lapsevanemad, sõprade tuttavad, kolleegid või sugulased, et probleemid kanduvad pikema või lühema aja pärast isiklikku ellu. Väikeses kogukonnas on raske, kui naaber möödub sust kriipsuks pigistatud suu või reserveeritud moega moka otsast poetatud terega. Naabritega lihtsalt ei saa tülitseda. Kui viisakalt poetatud vihjetest abi pole, siis pole loota millelegi. Jääb loota, et nad kasvavad ümber või saavad lõpuks suureks ja vastutustundlikeks.

Eile öösel väsis pauguga kinnilaskmise peale üks koridori siseukse klaasidest. Suuremad killud on küll kokku korjatud, aga seina äärde jääv killupudi ei huvita kedagi. Kes võtaks vaevaks naabritele tutvustada kortermaja häid tavasid? Kahju, et ma pole totakalt optimistlik, poolpime või -kurt.

Mu kannatuste limiidist on järel põhjakaabe. Nüüd on mul uus mure: kas ma olen keskealine vananev vingats, kes igatseb elada väikekodanlikult ja rutiinselt vaikset elu?

Vara veel!

Täna oli selline rahutu ja halvasti magatud öö. Ärkasin ebameelsustundega üles. Kõht valutas. Selline järjekindlalt näriv valu. Ei aidanud ka kägarasse tõmbamine ja autosugestioon a´la mul on väga hea olla ja kohe- kohe tuleb taas uni. Lõpuks, igasuguse lootuse kaotanud, tõusin üles. Üksinda pimedas öös istuda on enam kui veider, sestap kutsusin teleka endale seltsiks.

Esimene asi, mida ma oma uneräguste silmadega nägin, oli plaasterdatud ninaga tuttava näoga sportlane, taustaks Lembitu Kuuse sulni ja sensuaalse häälega öeldud lause: “Lõpuks võitis Jaak Mae väljateenitud pronksmedali!” Kell küll umbes neli öösel, aga uudis ise uudne ning jagamist väärt. “Ae, ärka üles, Mae sai pronksi!” hõiskasin oma unekotile, kes selle peale pelgalt ahah! ütles ja end mugavamalt teki sisse mässis. Ega lugu, las ma olla ainus patrioot, kel siit perest meie sportlaste saavutused korda lähevad… Aga optimistlik kommentaator Kuuse jätkas säravate olümpiamuljetega: “Teise koha sai Frode Estil ja kulla saab kaela Andrus Veerpalu!” Oot- oot, kas ma pole midagi sellist juba kunagi kuulnud? Ja siis märkan sportlaste numbrimärkidel kirja: Salt Lake City 2002. 

Excellent! Öine motiveeriv kordussaade siis. Isegi kõhuvalu kadus hirmu tõttu: kuidas ma viipel haihtunud pronksmedalit hommikul oma kaasale selgitan? Ütlen, et ta nägi ennustuslikku und või söön sõnu selleks, et saledat joont hoida?

Dатированный

Vinguviiul raporteerib jalle: olen täna täiesti apaatne, mul on ükskõik kõigest ja kõigist, tahaks vaid panna maski pähe ja peitu pugeda. Avastasin taas kulunud käibetõe: kui ei saa aru, siis uuri järele või küsi targematelt. Aga selleks korraks on see hilinenud tarkus. Ei ole midagi uut siin päikese all!

Viimased reisipildid ootasid fotodeks pööramiseks paremat aega (loe: priskemat kontoseisu). Kui mu postkasti potsatas pakkumine täiendada pildialbumit tavapärasest hinnast poole väiksem summa per pilt ning lisaks veel võimalus tellitavad fotod saata/ kätte saada ise kohale sõitmata, otsustasin aktsioonis osaleda. Umbes 300 pildilt pool kokku hoida teeb kokku päris kopsaka summa. Tundub justkui täismäng? Magus meepott, eks ole? Ma olin nagu ablas kärbes ja lendasingi jaole.

Programmi laadimine läks ludinal. Piltide laadimine enam nii ludinal ei läinud, aga kuna üks kolleeg oli varmalt nõus aitama, sai lõpuks tehtud seegi.

“Kas soovite piltidele kuupäeva?” küsis programm ja pisut hiljem ka piltide laadimist lõpetav töökaaslane. Muidugi soovin! Need ju kenasti kollaselt pildi allääres. “Kas võtate need ilma küsimata maha?” oleksin tahtnud vastu küsida. Nooremaks ei lähe meist teadagi keegi, seega pole tulevikus tarvis aastaarvude ja kuupäevade mõistatamisega vaeva näha.

Paari päeva pärast oli pakk pilte käes. Mitte just nii kõige kvaliteetsemad, aga ega selle summa eest vist paremaid oodata olnudki. Seebikarbiga tehtud, masinaga mehhaaniliselt vorbitud. Mitte nagu väikeses fotosalongis, kus meister piltide kvaliteeti timmib, helestab või tumestab, värve lisab või vähemaks võtab.

Piltide tähelepanelikum vaatamine võttis isegi väheldase naeratuse ära – kuupäevi oli enamus piltidel topelt. Veel tähelepanelikumal silmitsemisel vajusid suunurgad nagu sorgus vuntsid allapidi. Esimese päeva võtetel oli kuupäevaloendur timmimata (ja maha võetud), aga tark programm oli siiski aparaadi mälus paikneva vale kuupäeva kohusetundlikult pildi alla tippinud. Tere, talv!

Kui nüüd juhtub mõni eriline reisimuljehuviline tähenärija mu pilte vaatama, siis jääks talle küll veider mulje: reis algas 28. detsembril 2007. ja lõppes 10. jaanuaril 2009.

M. o. t. t. Tahad parimat, aga välja kukub nagu ikka. 😦

Kui ma nüüd kujutlen, kuidas lapsed, lapselapsed või lapselapsed kunagi kauges tulevikus neid kilosid kaaluvaid reisialbumeid ühest hunnikust nõutult teise tõstavad ning juurdlevad, mida nendega ette võtta, siis läheb meel päris härdaks. Oleksin võinud teed pildid paari millimeetri paksusele cd- toorikule kopeerida. Kaalub vähem ja paigutada kuhugi kah kergem…

Palun ärge helistage hilisel ajal

Selle aasta talv tuleb kuhugi mäluannaalidesse meeldejätmiseks, lapselastele pajatamiseks ja tuleviku viletsate talvede õhkamiseks üles tähendada: et vaat, kus ikka paukus pakane, puud olid poolteist nädalat härmas, hanged rinnuni ja lund tuiskas ka mehemoodi… Lume paksus ületab tänaseks juba igasugused viisakad piirid. Aknast paistev kasvuhoone näeb välja nagu rokokoo- aegse kõrgusesse kasvava valge soenguga sulepatjadel istuv peen daam. Huvitav, kui kevadel ükskord sulaks pöörab, kuhu see vesi küll ära mahub? Vägisi sunnib mõte Hilba lauamaterjali hindama ja höövliga töötamise põhitõdesid omandama, et hr Noa eeskujul paat valmis klopsida, et kevadel sellest veekaosest pääseda. Meie põhjamaine ilm on juba selline eripärane, tujukas ja äraarvamatu. 

Aga mitte sellest ei tahtnud ma kirjutada. Tegelikult olen ma siiralt mures. Tõepoolest olen.

Hiljutises “Tähelaevas” ütles Hannes Võrno ühe kuldse mõttetera: “Ilus on aeg, mil vanemad saavad enesega veel ise hakkama ja lapsed saavad juba ise hakkama.” Lastega pole probleemi: nad tulevad, jälle lähevad, toimetavad ja toimivad ise. Nende probleemid on lahenduvad või lahendatavad ja pikas perspektiivis on kõik ilus neil veel ees. Seevastu mu armas ema… Ta on olnud seni suhteliselt tegus ja toimekas ning terviseküsimused on ta joonelt pareerinud  lausega: “Tänan küsimast, tervisega on kõik kõige paremas korras.” Muidugi märkasin ma tema järk- järgulist füsoloogilist vananemist. Ärevaks läks asi eelmisel aastal, kui kiirabi ta paaril korral hingamisraskuste pärast haiglasse viis. Viletsalt töötavad neerud tekitasid veepauna vatsakeste vahele, jalad olid paistes, hingata raske… Aga isegi halb enesetunne ja haigla kahkjad seinad ei vähendanud ta optimismi; ühes käes telefon, teisega hapnikumaski hetkeks eemale lükates torises ta hingeldades torru bravuurikalt: “Ma ei saa aru, miks arst mind siin hoiab, ma võiksin praegu maratoni joosta.” 

Juba pool aastat ta tervisega ei hoople. Ta tahab pigem rääkida oma eelseisvast minekust, s. o. matustest. Mõned korrad hakkasin nutma, kinnitasin, et kõik saab korda ja palusin millestki muust rääkida. Nüüd olen ta ära kuulanud, sest tundub nagu tajuks ta alateadvuses, et tema maine aeg hakkab varsti lõppema. Ta tahab oma soovid hingelt ära rääkida, ilmselt on talle nii kergem.

Me võtame emasid enamasti enesemõistetavalt; nad on alati olemas, kui mitte käeulatuses, siis vähemalt telefonikõne kaugusel.  Ma tean, et ilmasambaks ei jää keegi, ent isegi keskealisena on raske mõista, et ilus, tugev ja tark ema, kes oli kui Duracelli jänes – kunagi ei tundunud väsinud, kes varmalt tikkis, õmbles, kudus öö läbi, et lastel midagi selga, jalga, kaela või pähe oleks panna, kes oskas alati tõlkida võõrkeelset teksti, seletada lihtsaks keerulise grammatikareegli või heebria keelena näiva matemaatilise valemi, keeta, küpsetada, praadida mittemillestki midagi, kes teadis igale tõvele mitut rohtu ja igale murele kümmet lahendust – on nüüd jõuetu ja nõrk. Kõige raskem on see, kui oled võimetu aitama või millegagi kergendust tooma – abitus ja jõetus on vastikumad tunded elus. 

Viimasel ajal võpatan iga hilise telefonihelina peale. Ega nüüd ometi…

Kui külm on külm?

Mulle ei meeldi vinguda, aga täna tuleb jälle joru ajama ning urisema hakata, saab tõenäoliselt selline viu- viu postitus.

Talv on kena aastaaeg küll, aga ta mõjub kuidagi degenereerivalt. Oleks kodugi soe… Siiani ei tunne soojustatud vundamendist küll mingit kasutegurit – põrandad õhkavad külma nagu mullu ja muiste. Ainus võimalus hangumise vältimiseks on lepalehe kombel radiaatori külge kleepuda. Ei tea ega julge küsida, mis leige toasooja põjuseks on, kas kokkuhoiurežiim, ebakvaliteetsed puud või katla vilets küttevõime, sest küsimusele järgneb verbaalne kõhulahtisus (Mis sul viga on!?), küsija süüdistamine ja olukorra õigustamine. Kui tempokal tegutsemisel pole olukord nii hull, siis tarvitseb vaid istuma jääda, kui külma kombitsad luudesse- liigestesse poevad. Kahjuks ei  ole külma mõju pelgalt füüsiline – tema terror mõjub ka mõtlemisele ja kogu vaimsele tööle. Teadagi on magada jahedas toas üsna värske. Aga niipea kui ebaõnnestunud keeramise tagajärjel tekk jalad paljastab, hakkavad varbad valutama ja küüned külmetama. Õhkasin oma muret kaasale ja ta muheles, et nüüd on lõpuks selge, kellega ta abielus on: mardi- või kadrisandiga. Neil  ju külmast pidevalt varbad viira- vaara, küüned kanged kiira- kaara.

Ei oska öelda, kas seesama külm mõjutab mu unenäomenüüd, on selles süüdi kolleegide- sõprade- tuttavate naisteprobleemid või annab organism teateid fertiilse ea peadsest lõppemisest, igatahes olen pidevalt unenägudes lapseootel, sünnitan või mul on väike laps. Kui lapsed väikesed, olin selline tüüpiline kanaema. Unenägides olen vastupidiselt üllatavalt ükskõikne ja hoolimatu. Hiljutises veidras unenäos väitis üks kolleeg, et saan tema mehega lapse. Ma olen tema meest tegelikkuses paar korda näinud, aga naljakas küll, hetkel ei meenu ta nägugi kuidagi. Kontrollisin – kõhuke tõepoolest ees, korraga oligi nagu võluväel pisut räpakas- rühkinud sipupükstes titt voodil. Kolleeg seletas, et kuna ma seda last ei taha, siis kasvatavad nemad ta ise üles. Lõkkasin lapse laubalt juuksed ja nentisin tuimalt, et on jah meie pere laste nägu; aga eks te siis võtke ja kasvatage…

Aga väljas on nibin- nabin märgid, mis lasevad juba eelolevat kevadet aimata. Teosammul, aga pidevalt lähevad päevad pikemaks – asi seegi.

* Pühendusega polüfunktsionaalsele sinisele kausile

Mõista, mõista, mis see on: viis tüdrukut ühes tares?

Vaat, ei ole hernes. Ei ole ka ükski teine köögivili. Vastuseks on hoopis üks Taaralinna ühikatuba eelmise sajandi kaheksakümnendate aastate algusest. Tuba nagu neid oli kümneid või koguni sadu: viie reformvoodi, sisseehitatud riidekappide, prostade raamaturiiulite, öökappide ja väheldase lauaga, mille äärde vahetustega kirjatöid tegema mahtus.

Aga mitte sellest toast ei tahtnud ma kirjutada. Tänase vastlapäeva valguses saab kogu tähelepanu, au ja hiilguse endale lihtne sinine plastmassist kauss, mis kuulus toaga komplekti. Oo, milline polüfuktsionaalne kauss see oli! Selles sai pestud pesu, suud (ja muud) ning kui paar naabertuba sünni- või mõneks teiseks tähtpäevaks valmistus, sai ta puhtaks küüritud ja sinna maailmatu laar kartulisalatit lõigutud. Praegu ütleks küll fui!, aga paremat polnud võtta ja salati maitse üle ei kurtnud keegi.

Sellega ei lõppenud veel sinise kausi praktilised võimed. Vastlapäeval sai kambakesi Riia ja Kalevi tänava nurgal asuvale mäele hiilitud ja kausiga kordamööda uljalt alla sõidetud. Kauss püsis kannatlikult ühes tükis ja hüpoteetiliselt kasvavate linade pikkuse üle ei võinud kah kurta.

Sõbrapäeva snorgeldus

Sõbrapäeva tungimine rahvakalendrisse on kaasa toonud vastuolulisi arvamusavaldusi. On neid, kes arvavad, et see on mõttetu pseudopüha, nii nagu on mõttetud ka need südamega ehitud imalad kruusid, mängukarud, külmkapimagnetid, roosad südametega kaardid ja muu maitselage kribu- krabu, mida hulgi oma sõprade meelespidamiseks ostetakse ja mida hiljem kuhugi sobitada ei oska. Maitse üle ei vaielda. Eks sõber tea sõbra maitset ja kui mõnele sõbrale meeldib selle kireva ninni- nänniga oma staatusele kinnitust saada, siis, palun väga.  Aga kuna see suhteliselt noor tähtpäev annab veel ühe põhjuse sel päeval armsate inimestega kokku saada ja end nende seltsis hästi tunda, siis mulle see sobib.

Pühapäeval põikasime Edu Keskusest läbi, et oma sõpradele tasku poetamiseks midagi magusat osta. Kauplus oli välja tulnud huvitava ideega: selgitad vastava arvutiprogrammi abil oma sõbra/ kaasaga nimede sobivust ja saad tulemuse  ^. 0,1- ga ümmardusega kümnelisteni kauba maksumusest tagasi. 

Eks me ole tihtipeale emotsionaalsete ahelatega seotud. Ma pole küll kunagi suur numeroloogia või muu kas- me- sobime- kokku horoskoobi või nimede põhjal iseloomu või saatuse arvestamise allhoovustesse süüvinud, aga kiusatus pisikegi protsent kauba summast maha saada sundisid pakutud narrust läbi tegema. Marssisin tõehetkeks arvuti juurde ise mõeldes, et jama küll, elan inimesega peaaegu veerand sajandit koos, ei nurise ega kurda, ja siis ütleb üks masin protsentide keeles: Vale valik! Oleksid pidanud otsimisel hoolsam olema!  Minu ees seisev paarike sai oma nimede sobivuseks 43 % ja tulemus tegi neid ilmselgelt tusaseks. Lasin sisestada enda ja kaasa nimed ning ta- ta- taaa – sain sobivuseks 91 ühikut.  Kui tsiteerida klassikuid, siis pole paha! Hetkeelamusele lisaks veel boonusena miinus 10 % ostult… 

Elämä on laiffia

Eesti rahvas on sauna alati omamoodi pühaks paigaks pidanud. Saunas käidi sünnitamas, seal ravitseti haavu ning sauna laudsile sätiti surija.

Nõukaajal, mil paneelmaju kerkis kui seeni, läksid enam moodi ühissaunad. Orissaares oli üldrahvalikuks saunapäevaks reedene päev. Paremale poole marssisid naised, hoone vasakul pool nautis saunamõnusid meeespool. Peale 10 kopikat maksva pileti sai kassast soovi korral osta ka pooleliitrise pudeli limonaadi (mis maitses pärast sauna oh!, kui hästi), pisikestes padjakestes männi- või takjašampooni, seepi või mõrkjalt suve järele lõhnava saunaviha. Kuna me elasime saunale üsna lähedal, siis panime pärast saunaskäiku selga ainult öösärgi, peale sõltuvalt aastaajast hommikumantli või mantli, käterätt turbaniks ümber pea ja ruttasime saunast kohe koju teki alla. Virk ema oli enne saunaminekut vahetanud ära ka voodipesu, nii et reedeõhtu tradidsiooniline lõhn koosneski puhta ihu ja voodipesu segust.

Tartus õppides sai “kodusaunaks” Jõe tänava saun. Praegu tagasi mõeldes tundub see saun oma kivist pinkide ja jubedate plekist räpakate kaussidega nagu hirmuunenägu, aga toona ei osanud kurta – saun nagu saun ikka. Täitis oma põhifunktsiooni ausalt ning kaeblemiseks erilist põhjust ei andnud.

Kui ma Eda kutsel esmakordselt nädalavahetusel Põlvamaale sattusin, pakkus pererahvas mulle võimalust ära käia suitsusaunas. Kuna sauna nimi ise oli juba niivõrd intrigeeriv, otsustasin lahket pakkumist kasutada. Ma ei osanud kurjemaiski kahtlustes oletada, mis mind ees ootab. Juba eesruumis hakkasid mu silmad kipitama, ent see oli alles algus! Hoolimata pärast lihasuitsetamist põrandale pandud suurtest linastest palakatest suutsin ma libiseda, liuelda, põrgata vastu nõgiseid seinu ning tegeleda põhiasjalikult oma järjest enam kipitavate silmade hõõrumisega. Olin nagu suur elevant kitsas ruumis. Ilmselt oli tegemist minu vastu sepitsetud vandenõuga, sest teistele saunalistele ei tundunud silmad probleemi tegevat. Kuna ma olin suhteliselt abitu, siis välistamaks mu kukkumist ja kerise või kuuma veega põletamist, tuli saunas viibival naisperel ka minu eest hoolitseda. Kui silmade kipitamine eriti intensiivseks läks, arvas pereema, et olen peaaegu puhas ja saatis mind eesruumi: “Latseke, mine ärr, kallossi om seinä äären pistü.” Soh! Mida ma pistma pean ja kuhu? Järsku pean siibri kinni / lahti tegema? Selle õhtu saunalised said peale ihuharimise mitu suutäit südamest naerda – ma olin tõepoolest paras naljanumber…

Viimast väärikust kokku kraapides liipasin tagasi tuppa, ilmselt esimest korda elus mustemana, kui enne sauna olin. Kogu kannatuse kompentseeris mõnus mõrkjas suitsulõhn, mis kogu õhtu mu nahapooridest vargsi välja immitses.

90- aastate alguses käisin esimest korda Soomes. Peaaegu kogu öö sõitsime rongiga läbi riigi põhja poole ning pärale jõudnud, teatas mu saatja, et pani sauna kütte – küllap tahaksin pikast reisist end värskendada. Saun oli tõepoolest hüva. Pärast lõunat jõudsin oma kottidega mind võõrustava pere juurde ja esimene asi, mida mulle lahkelt pakuti oli s a u n. Oleks tahtnud poetada, et ega eestlastegi jaoks ole saun mingi tsivilisatsiooni ime, aga viisaka inimesena lontisin sauna. Õhtul toimus kohtumine Sievi kooli pedagoogidega, kaetud laud ja… (miljonimängu õige vastus -) köetud saun. Olin juba ulgudes tagakäppadele tõusmas, aga marssisin resigneerunult seltskonnaga sauna. See pani oma käsi tõstma ja olematut higi haistma. Alles hiljem sain aru, et Soomes on külalislahkus ja saun omamoodi sünonüümid. 

Praegu hoolitseb mu ihulise hariduse eest kohalik saun. Ei vingu ega virise, leiliruum on küll paras piinakamber, aga peaasi, et kestab. Ehk kunagi (sellele mõeldes süttib mu peas innukalt 100 W- ne pirn põlema) saab valmis ka meie ainuoma ihuharimistempel. Juba mõte sellele paneb rõõmsalt keksima…

Päevakajane

Maailmas on üks eriline sort inimesi, kelle mõttemaailmast ja käitumismallidest ei saa ega hakka ka vist kunagi aru saama. Nad poetavad mõne inimese kohta a´la: “Ta käib mulle närvidele. Tuli külla, ei taibanud ära kah minna…” või viskavad mõne muu sapist nõretava märkuse.  Aga ümmarguselt kümne minuti pärast näen ma neid selle närvidele käiva inimesega südamlikult juttu puhumas või lõbusalt lõkerdamas. Great info! Halloo, kas ma olen vaegnägija või -kuulja? Ma lasen oma blondid kõrvad lonti ja mõtlen: mis sa minu kohta natuke aega tagasi ütlesid? Millega mina sulle ette jäin või närvidele käisin? Üks Maslow püramiidi vajadusi on armastus- ja kuuluvusevajadus – vajadus kuuluda mingisse enda jaoks olulisse rühma ja tunda, et temast hoolitakse, aga mitte seljatagant salaja ei tulistata.

Mul on selline kiiks, et ma olen oma põhiolemuselt üdini naiivne inimene.  Mulle meeldib, kui asjad on nii nagu öeldakse, nagu neid mõeldakse ja nii nagu nad näivad. Mulle on sünnipäraselt programmeeritud põhiolemusse suhtumine: kui vastumeelne, siis vastumeelne; kui meeldiv, siis meeldiv. Nägude tegemises olen ma suhteliselt andetu. Ebameeldivate inimestega suhtlen nii palju kui peab ning nii vähe kui võimalik. Oma vähestele sõpradele olen avatud 24/ 7: kuulan ära, lohutan, kuidas oskan, rõõmustan, kui põhjust on, söödan kõhu täis ja panen vajadusel ka magama. Ma olen nõus nendega koos luurele minema (lootes, et nad orienteeruvad, sest nagu ma juba eelnevalt kirjutanud olen – minu puhul on tegemist absoluutse desorienteerujaga) ning  vedelast- paksust läbi rühkima. Ja loodan südamest, et see suhtumine on ka vastukajav.

Täna lustisime ühe osa sõpradega Värskas. Lobistasime mitu tundi vees ja olime lihtsalt roosad ja õnnelikud.

Aga kõigile teistele lähedamatele ja kaugematele sõpradele – notsudele – mõmmikutele, kellega me täna ei näinud- rääkinud- vahetanud tervitusi, tervituseks:

 Notsu tuli Puhhi juurde. “Puhh!” sosistas Notsu. “Mis on?” küsis Puhh. “Ei midagi” vastas Notsu ja võttis Puhhil käpast kinni. “Lihtsalt kontrollisin, et olemas oled.” 🙂

Suur- suur ja südamlik karukalli teile kõigile! Head algavat Tiigriaastat!