Väärt mõte

Masu ei lase hetkel uusi raamatuid osta. Käre külm ei luba raamatukokku uute laenutamiseks põigata. Sestap uuendan äratundmishetki raamaturiiulilt vanu häid raamatuid üle lugedes.

Eile lugesin Remarque´i “Läänerindel muutuseta”, raamatut, mida ma viimati umbes kolmkümmend aastat tagasi esimest korda lugesin ning leidsin ühe armsa mõtte noore sõduri Kroppi filosoofiast. Kropp teeb ettepaneku, et sõjakuulutamine peaks midagi rahvapeo taolist olema, piletite ja muusikaga, nagu härjavõitlus. Seejärel marsiksid areenile mõlemate maade ministrid ja kindralid supelpükstes, malakatega relvastatud, ning kargaksid üksteisele kallale. Kes madinast üle jääb, selle maa on võitja. Nii oleks lihtsam ja etem kui siis, kus täiesti valed inimesed üksteisega sõdivad.

Mnjaa… Kuidas oleks, riiakad härrased ministrid, presidendid ja sõjavägede ülemjuhatajad?

Sõjateemale jätkuks näeb mu kaasa välja nagu lahinguväljakult tulnu. Ta silmavalge on metsas lahtipääsnud oksaviipest veripunaseks muutunud. Must side ja mul oleks kodus isiklik Silver Ükssilm, Lõuna- Eesti hirmus metsamees. 😉

Rigadi- rägadi

Eelmise aasta lõpus ja selle aasta alguses pole ilmataat lumega kitsi olnud. Peaaegu poolteise nädala pikkune sajupaus andis peadselt töötrajektooril tunda: koerte – kasside erimõõtmelised hunnikud, pisikese põiemahtuga teeliste ühemõtteliselt mõistetavad kollased ringid ning muu ribu- rabu paberipraht torkasid erksalt silma. Eile hommikuks oli värske lumi taas kogu räpa katnud ja ümbrus nägi välja nagu värskelt puhtaks pestud põrand.

Vahel tundub, et tänapäeval on prevaleeriv suhtumine – mittevajalik maha! Komm paberist välja – paber maha! Pulgakomm paberist välja – paber maha! Kuhu see tühi nätsupabergi pista – ikka maha! Lapsepõlves kasvatati meid kogu tekkinud pisiprahti tasku pistma, et see esimesel võimalusel prügikasti panna. Kaugele võis lennutada ehk õunasüdame või banaanikoored, aga kuna banaan oli toona niivõrd eksootiline, defitsiitne ning haruldane kraam, siis söödi  teda hardas imetluses kodus.

Ma ei ole küll mingi moraliseeriv ökokratt, aga kogu mu pere on suhteliselt keskkonnateadliku mõtlemisega. Niipalju kui võimalik, sorteeerime prügi, kasutame kilekottide asemel püsivaid kotte või pappkaste, ohtlikud jäätmed ja kasutuks muutunud kodumasinad viime jäätmekogumispunkti ning toetame riiete taaskasutust.

Aastaid tagasi läks prügiga ikka väga jamaks. Näiteks Võru – Tartu maantee äärtes oli tühje plastpudeleid vaat, et rohkem kui kevadisi õisi. Suvise jaanipäeva järgne hommik oli eriti troostitu: peoplats nägi välja nagu miiniväli ning ära korjama ei tõtanud neid pudeleid küll rõõmuga keegi. Tühja taarat vedeles kõikvõimalikes ja -võimatutes kohtades.

Kehtima hakkanud pandipakendi maks mind üldiselt ei kohutanud. Teatud joogid läksid näiliselt küll kallimaks  per 1 kroon või 50 senti, aga selle raha saime tagasi, kui kord paari kuu kohta oma kogutud taara ära viisime. Saadud raha oli pisike boonus ning tegi poeskäigu mõnendiku võrra odavamaks. Vahel tuli taaraautomaadi toitmisest lausa sadakond krooni tulu. Vabas looduses toimus samal ajal samuti metamorfoos – plastiktaara kadus kui võluväel, ümbrus sai puhtamaks ja ühtlasi ilusamaks. Taara tagasiviimisele käegalööjate (erinevad stereotüübid, erinev suhtumine, pole teha) eest sorteerisid prügi agarad asotsiaalid. Vahel ootasid kannatlikult tühjenevat pudelit lausa paari meetri kaugusel.

Jaanuari alguses tegid kaks sportlikku riigikogu liiget ettepaneku muuta joogitaarale pandiraha rakendamine vabatahtlikuks. Ilmselt ei jõudnud ettepaneku sisu ja asja point minuni (võimalik, et minu viga), ent esialgu võttis uudis õhku ahmima. Et kuidas siis? Oleme teadlikud ja viime edaspidi pakendile mõeldud prügikasti? Või anname teadlikult tasuta ära?  

Majanduslikult tuhmi inimesena ei tea, tegelikult ei tahagi teada, kui palju keegi praeguse taara kokkuostuga teenib.  Mulle meeldib, et praeguseks on vedelevat plasttaarat kordades vähem kui varem. 

Seaduse muutmist nõudvates ettepanekutes rõhutati eestlaste keskkonnateadlikkuse suurenemist. Hüva, räägime siis eestlaste teadlikkusest.   Kodumasinaid saab tasuta ära anda jäätmekogumispunktides ja kodumasinaid müüvates kauplustes. Tasub vaid veidi metsateele sisse sõita, kui eestimaalaste teadlikkus perioodiliselt vastu turritab: mahajäetud telekas, vana külmkapp, lisaks taara, millele pandiraha ei kehti… No mida ma selle peale ikka kosta oskan. Tekib küsimus: palju on siis neid keskkonnateadlikke inimesi? Inimesed ei vali oma kodumaad, see antakse neile sündides kaasa. Kahju, et mõned räpakotid Aasias ei sündinud. Egiptuses näiteks ei tekita kelleski pahameelt, kui oma olmerämpsu Niilusesse valatakse. Pane, palju jõuad! Keda see ikka huvitab peale kultuurihimuliste eurooplaste, kes nähtu peale minestama kipuvad ja piserdamist vajavad.

Tundub, et hetkel on teadlikkus väheste privileeg. Arvan, et pandisüsteem üldjoontes toimib lünklikult ning seda võiks vaid täiendada sellega, et taaraautomaadid võtaksid vastu ka erinevad plastist kodukeemia, õli, äädika, ketšupi jm taara, olgu või 5 sendi eest. Reaalsuses ei oma üle 80% poodides müüdavates pudelitest- purkidest mingit pandimärgistust ja pärast sisu eemaldamist rändavad nad prügikasti või metsa alla.

Ma olen vist liiga ühiskondlikult  muretsevaks muutunud. Aga üks on kindel: võib – olla vajaks asi tõesti ümber korraldamist, kuid päris ära kaotada seda süsteemi siiski ei tohiks.