Täna on üks neist päevadest, mil kogu maailm paistab hoolimata kesktalvisest säravvalgest lumest üsna tumedates toonides – selline tujutu päev. Mul on pahaks tujuks vabandus ka olemas.
Ma tean, et arvuti on üsna ebakindlatest tehnilistest vidinatest koosnev kogum, mis ühel päeval varem või hiljem lihtsalt väsib. Tean sedagi, et olemasolevatest vähegi väärtuslikest failidest on tarvis teha koopiad. Aga sellele mõeldes ütlesin endale ikka: mañana – hiljem, homme, pärast. Täna tuleb tõdeda, et see on tagantjärele tarkus ja pöialt pidada, et mõni IT- spetsialist oskab minu jaoks hinnalise arvutimälu info taastada. Kaotatud info tekitatud jama hulk ulatub seinast seina. Täielik kaootika, kaos ja sellest tulenev paanikahäire. Mida pikemaks venib meeldetulnud hindamatu pildipanga/ metoodilise materjali/ käsikirja/ koostatud esitluste ja muude tähtsate failide hulk, seda kõrgemale on tahtmine koon tõsta, et kumedal häälel pikalt ulguda. Huvitav- huvitav, kuidas ma 2/3 varasemast elust oskasin arvutita hakkama saada?
Kodus on külm, väga külm. Käed kisuvad külmas krampi ja veresoonedki tunduvad tardunud olevat. Ei aita villased sokid ega paks fliis. Käis kodus ringi nagu mütakas muumitroll.
Egas midagi, elame edasi. Aga tahaks küll teha pausi ning nagu tigu oma kotta tõmbuda ja mitte enne tundlaid välja pista, kui kodu soe ja sülearvuti korras.
Karukell, kurvameelsuse rohi 