Bis, maestro!

Mängib Austria tipp-pianist Friedrich Gulda. Heavenly!

Loomalood

Blogipidamine sarnaneb laias laastus hoidistamisega. Paned oma mälestused ja juhtumised purki, et talvel oleks hea talvel võtta (loe: pensionipõlves, mil vanadusest nõder mälu asju enam meeles pidada ei taha, lugeda ning muiata). Ma pole grafomaan ega ka ekshibitsionist – teen seda ainult iseenda pärast ja iseendale. Vahel tundub, et kõik vähegi väärtuslik ja suupärane on juba purki pandud: keedetud, soolatud, praetud või marineeritud. Aga elu ise tuletab jätkuvalt meelde mõne minu jaoks olulise elusopi või käänaku, mida ei tahaks kuidagi unustada. Seda enam, et kirjutada on üllatavalt lihtne, juba koolis oli kirjandite kirjutamine mulle pelgalt hetkeks maha istumine ja kirjutusvahendi liigutamine, tunduvalt raskem on minu jaoks neid “hoidiseid” pealkirjastada.

Täna rääkisime koolis Läänemere selgroogsetest, ka naerukajakatest ja mulle tuli kohemaid meelde karikatuurne Tallinnas käik: naljakas, ärevaks tegev, aga õnneliku lõpuga. Otsustasin sellegi “sisse teha” ja blogiriiulile tõsta. Kahtlustan, et kui see juhtunuks hetkel, siis kirjutaksid sellest uudistenäljas tabloidid järgmisel päeval vähemalt väikese nupu, parimal juhul mahuks juhtunu lausa Võsa Petsile näpuga noogata.

Rohkem kui kakskümmend aastat tagasi pidi mu kaasa sõitma pealinna konservitehasesse kalakoorma järele. Ma olin lastega pikalt kodus istunud ja nägin ses sõidus võimalust endki pisut tuulutada ja nina hetkeks suurlinna kaubandusse pista.

Juba tünnide autole laadimisel oli vingest lehast aru saada, et kalade parim enne on ammu möödas. Ilmselt polnudki see tähtis, sest kalad olid sigalasse viimiseks. Tünnid olid tõenäoliselt põhjast “tuulutusavadega”, sest veidi aja pärast peale autole laadimist hakkas kasti servast tilkuma hägust vedelikku ning pealt lahti. Nõuka- ajal vehiti kõik sisse, mis vähegi ärandada andis – ehk läks neid kellelegi vaja? Aga võib olla olid tünnid avatud arvestusega, et pole vedel – maha ei loksu, pole tiibu – minema ei lenda. Sulamisest rääkimata.

Linnapausiks otsustasime auto jätta bussijaama läheduses asuvale põiktänavale hoiule.

Kui me paari tunni pärast auto juurde tagasi jõudsime, tabas meid ehtne šokk. Sel ajal, kui me linnas õilmitsesime, leidsid kalatünnid kohalikud uudishimulikud kajakad. Tundub, et esimene õnnelik leidja hõikas kohale oma kümme sõpra, need saatsid edasi teate oma suguseltsile ja nii see linnusugulaste, -sõprade ja – sugulaste jada kasvas. Igatahes oli kohale jõudes tunne, et kohal on kogu kohalik kajakakoloonia. Naerukajakas on teatavasti häälekas lind. Ja kui ka häälekus kõrvale jätta, siis ei saa unustada tõsiasja, et lindudel on üheks lennuvõimelisena püsimise eelduseks kiire seedimine. Nii nad sõid, sõid… ja sittusid (eh, kuidas mulle ei meeldi rumalad sõnad, aga paremat ka kogetu kohta pole). Auto esiklaas nägi välja troostitu. Juba olid kohal häiritud elanikud, väga veriselt meelestatud ja vaenulikud. Asi lõhnas lisaks kalahaisule vaat et füüsilise vägivalla järele, garneeringuks sajatused ja ähvardus, et kohe- kohe jõuab kohale miilits. Kes kogu jama tegi – ise tegi muidugi. 🙂

See oli elu kiireim põgenemine, kombinatsioon komöödia- või põnevusfilmist, nii kiiresti kui täislastis veoautolt välja andis pigistada (tjah, n i i triiki need tünnid ka nüüd enam polnud). Pettunud kajakaparv jälitas meid veel pikka aega. Viimased näljased üritajad loobusid alles vist lõpuks Ardus.  

Saigi kogu lugu taas purki. Kaas ruttu peale ja riiulile – avalda.

Harakale haigus, varesele valu, mingu hirmud minema!

Ma jätan kaaskodanikele tõenäoliselt optimistliku ja rõõmsameelse inimese mulje. Tegelikkuses on see puhas pettus! Viimasel ajal tunnen, kuidas “vanainimeselik” elukogemus mind järjest enam nuhtlema hakkab (kurvalt ohates). Iga aastaga muutun ma enam kõikvõimalikke ohuolukordi kartvaks ning häda ja õnnetust kraaksuvaks isendiks (sügavalt õnnetu iseenda pärast). Lapsed saavad Tartu kaasa soojad soovitused: Pange soojalt riide! Ärge külmetage! Sööge korralikult! Kas helkur ripub mantli küljes?! Oma teistpoolt manitsen jätkuvalt igal hommikul liikluses ettevaatlik olema (kahtlustades, et amet hakkab tervisele mõjuma).

Õilsale keskeale ongi vist omane hirmu tunda ja üha muretseda. Kas uks sai ikka lukku? Aga arvuti välja lülitatud? Ega triikraua juhe seina ununenud? Kas Laura jõuab pimedas linnas turvaliselt konvendist või trennist ühikasse? Kuhu ta nüüd, mil ajakirjanikke pidevalt koondatakse,  pärast lõpetamist tööle mahub? Lisaks veel erinevad eksistentsiaalsed kartused: mis juhtub, kui meie poolpidune katel keset karmi külma väsib? Kui tööl koondama hakatakse? Kui pangaorjus käpuli surub? Või kui ilmuv töövihik ei müü?

Ma võin krõbeda pakasega mütsita tööle tuisata, aga samas muretsen kipakalt riides tunduva kolleegi tervise pärast.

Ma kardan, et trepil kõõluvad lapsed kukuvad, liigsed koridoris tormajad lõpetavad lõhkise peaga, söögilauas õhinal seletajatel on oht tõmmata toit hingetorru.

Aeg- ajalt teen oma hirmude seas inventuuri – miks karta, mis tulema peab, see lihtsalt tuleb!

Oh, nüüd avastasin telekast iluuisutamist silmates, et mul on pidevalt kartus, et jääl hüppeid tegevad sportlased kukuvad selili/ kõhuli/ külili/ siruli. 🙂 🙂 🙂