1983. aasta südakevadel käisin oma elu esimeses pulmas. Algas periood, mil esimesed sõbrannad- tuttavad hakkasid ühtäkki riburada perekonda looma. Hetkel oli see uus kogemus ja seega ärevakstegev käik, tagasi vaadates pulm nagu pulmad ikka oma kireva rahvalike kombetäitmiste ja traditsioonilise palaganiga. Aga üks pulmas altmineku elik enese esmakordse lollikstegemise särav pärl jääb küll alatiseks meelde.
Peopaiga õue tagumises sopis oli üldkasutamiseks pisike puust putka, südamekujuline ava uksel. Väikene funktsionaalne majake, mida iga pulmaline peo käigus tõenäoliselt mitu korda pidi kasutama. Ühel hetkel istusin minagi oma käiku. Silmad jõudsid hämarusega harjuda, kui silmasin uksel püüdlikult maalitud silti: Vaata paremale! Pilk paremale tõi uue korralduse: Vaata vasakule! Ka see korraldus täidetud, sain uue käsu: Vaata selja taha! Pilt tagumisele seinale käsundas lakke kiikama. Seal seisis karm tõde: Situ, situ, mis sa keerutad!
Nüüd on see juba kulunud rahvalik nali, aga mina täitsin tõepoolest kõik käsud püüdliku kohusetundega täpselt õiges järjekorras. Ja ehkki keegi mu “ämbrisse astumist” ei näinud, olin iseenda peale tige.
Niisamuti olin iseenese peale tige üleeile. Tihedamini peaks pool suud kinni hoidma ja mitte keerutada, et mitte endale veel mõnda jama kaela tõmmata.
Heh! Mul on nüüd austav lisatiitel – olen töökaitse spetsialist (palun tõuske püski ja plaksutage!). Kõik tänu sellele, et ma paremale, vasakule ja lakke end vaatama keerutasin, suu lahti tegin ja kõval häälel arutelus poetasin, et olen viimased aastad mehel aidanud töökaitse riskianalüüse teha. Ja kui direktor pisut hädalise näoga palus, et ma tuttava hooga koolis sama rida ajada jätkaksin, ei suutnud ma talle kuidagi ära öelda. Hvaljai duraka, rabotajet kak lošad… Lakke kargama ja õnnest kiljuma mind see ettepanek küll tõesti ei pannud; oleksin võinud sarved- kabjad- sõrad- saba vastu ajada, aga hakkas lihtsalt ülemusest kahju, eks tal kah seda jama erinevate nõudmiste näol igast suunast.
Ja- jah! Mu teinepool naerab, et nüüd ma pean hakkama Ailile ja Tiiale köögis sõnad peale lugema, et enda soojendamiseks ei tohi kuuma pliidi peale istuda ja kindlasti kolleege manitsema metallist varrast seinakontakti mitte toppima. 🙂
Igasugune tegevus eeldab teatud ettevalmistust, tahet ning motivatsiooni. Seega tuleb nüüd kolm päeva koolitust läbida ja siis ulatada abikäsi ning seeläbi kasvada ka ise paremaks. Elu on oma tegemistega nagu kirev lapitekk.
Vot tak, tovarištši! Homseks maalin kiireks ärkamise motivaatoriks lakke sildi: Ruttu püsti! Hakka sebima! Sa oled hetkel vaene…