Avastasin ehmatusega, et oleme viimasel aastal muutunud märkamatult kultuurivõõrasteks: ei teatrit, kontserte ega isegi kino, rääkimata reisimisest. Koonerdamine ja kokkuhoid sunnib vägisi kodus istuma. Ainus suur helesinine eesmärk, kuhu hetkel rühkida, on näljasele pangale poole sentimeetrine pakk lillat pappi lauale lajatada ja oma liisingusuhe pöördumatult lõpetada, pääsemaks igakuisest tuhandekroonisest kaskokindlustusest. Ablas bensiinihimur lösutab nagunii nädalate kaupa igavledes garaažis. Aga hoolimata raha pidevast arvestamisest ja lugemisest kasvab konto seis aeglaselt. Liigagi aeglaselt.
Pühapäeval otsustasime vilistada igasugusele säästlikule käitumisele ja kodusele ninanokkimisele ning (tuues vabanduseks pikalt seisva neljarattalise hapuks mineva elektroonikasüsteemi ja tühjeneva aku) vurasime Värska poole. Poolteist tundi vees lobistamist- saunatamist ja sellest tulenev tühi kõht sundisid meid, riivatuid, teiselegi patusele naudingule – läksime Aali sööma. Lisaks priskele kõhutäiele sain ma sealt kogu õhtuks tasuta hea tuju. Kõrvallauas istusid neli sümpaatset hilispensionäri. Ilmselt oli joodud vein neile lustlikult mõjunud, sest nad rääkisid kõik neljakesi ühekorraga, laskmata end üksteise samaaegsest valjust jutust häirida.
Veest rambe keha, hea tuju, täis kõht ja teel kogetud kaunid talvised maastikupildid – tagasi koju jõudes oli maailm ühtäkki jälle natukene lahkemaks ja avaramaks muutunud. Sellised väljasõidud võivad sõltuvuse tekitada. Elagu (kasvõi hetkeline) hedonism!
Karukell, kurvameelsuse rohi 