Kümneid aastaid tagasi tegid noored inimesed kaks oma elu tähtsamat otsust enamasti suhteliselt verisulistena. Need olid elukutse ja elukaaslase abikaasa valik. Korralik ja kombekas inimene oli nagu lill, kes õitses seal, kuhu ta oli istutatud. Teisisõnu tähendas see seda, et kui tänapäeval vahetavad inimesed sobival võimalusel suhteliselt muretule ametikohti ja toimub elukestev (ümber)õpe, siis toona olid au sees inimesed, kes ennastsalgavalt oma õpitud või valitud ametis rügasid ja soovitavalt ka esimeselt töökohalt lõpuks pärjatult vanaduspensionile jäid.
Sama oli ka kooseluga. Hea toon ja tava nõudsid kooselu ametlikku registreerimist. See ei tähendanud muidugi, et vallaslapsi ja patuelu üldse polnuks, aga pulmi peeti tänapäevast küll kordi rohkem. Kaasajal vilistatakse formaatidele, elu toimub nagu vanas heas ringmängus: mina otsin ja sina otsid ja igaüks otsib oma… ja kui ei sobi, otsime jälle edasi. Iseenesest pole ses ju midagi halba, inimesed õpivad üksteist paremini tundma ning võimalus hilisemateks üllatusteks on kindlasti väiksem.
Ei taha nüüd statistikat hakata tegema, aga ümbruskonnas ringi vaadates: kui paljud paarid elavad jätkuvalt koos? Mitmed on teisel, kolmandal või kes- kokku- jõuab- lugeda kooselus. Ja kokkujäänud paaridest pooled lihtsalt virelevad, vinduvad või taluvad üksteist laste, mammona või harjumuse pärast, või lihtsalt sellepärast, et lahutamine on kallis ning pole ka kuhugi minna.
Mul on elus nende kahe otsusega tõepoolest roppu moodi vedanud. Ma olen nagu eelajalooline eksemplar: jätkuvalt samas ametis ühes asutuses ning õnnelikus abieluski ikka ühe ja sama mehega. Kui ühtäkki tuleks pudelist välja kõikvõimas džinn ja annaks mulle võimaluse midagi neis kahes valikus muuta, siis lubaksin tal vaeva nägemata lihtsalt minna. Lihtsalt läks õnneks ja kahetseda pole vaja olnud millimeetritki.
Selline pikk ja lohisev sissejuhatus siis tänasele postitusele.
Olen viimasel ajal vaadanud kohalikku ja USA varianti saatest, kus otsitakse kadunud omakseid või lähedasi. Mul on üks tuttav, kellest ma pole peaaegu kolmkümmend aastat midagi kuulnud – mu esimene suur armastus, mis tuli ja lõi mind jalust siis, kui olin 14- aastane. Armastus esimesest silmapilgust. See oli selline käest kinni hoidmise süütu ja möllavaid hormoone arvestades tasakaalukas suhe, mis lõppes vähem kui aasta hiljem täpselt sama äkki, kui oli alanudki.
Saate kaudu ma teda muidugi otsima ei kipu. Ega mul polekski talle praegu midagi erilist öelda. Lihtsalt tahaks teada, kas elu on tema vastu sama sõbralik olnud kui minu vastu. Aga abi pole ühestki otsingusüsteemist: teda poleks nagu maailmas olnud, poleks ka hetkel olemaski. Internet ei anna ühtki nimevastet, telefoninumbrit, nime äriregistris… Kas on võimalik, et tegus inimene kaob lihtsalt eikuhugi? Musta Auku?
Sestap vist esimest armastust esimeseks nimetatakse, et tuleb teine ja kolmas ja… Aga esimene lumi sulab alati.
Karukell, kurvameelsuse rohi 