Palju aastaid tagasi Tartus õppides tundsin ühel õhtul end korraga füüsiliselt väga halvasti. Ma püüdsin viletsa enesetunde provokatsioonile mitte alluda; eks ole tihti nii, et kui ei pööra tähelepanu, läheb üle, õhtul halb, hommikul parem. Ent nadi enesetunne ei lasknud uinuda. Õhku oli korraga liiga vähe. Kui pool- istukil polnud lugu nii hull, siis pikali heites tekkis sulaselge lämbumise tunne. Ei raatsinud kuidagi väsinud nohisevaid kaasvõitlejaid segada. Öösel end halvasti tunda on rusuv, eriti üksi olles. Sestap mõtlesin ahastuses kõigile rumalustele, mis tehtud ja neilegi, mis veel tegemata. Testamenti ma siiski tegema ei rutanud.
Kurnatud ööle järgnes poolsurnud hommik – asi paistis ärganud toakaaslastele niivõrd halb, et nad kutsusid kiirabi.
“Kas teil on koolipingeid? Eelseisvaid kontrolltöid, arvestusi, eksameid?” uuris kiirabiarst tüdinult, arvates, et põhjus on alguse saanud depressioonist või obsessiiv-kompulsiivsest häirest. Selgitasin talle püüdlikult, et ma pole mingi hüpohondrik; närvisüsteemi ummistavaid probleeme pole, elurütm ja ajaarvamine parimas korras. Seepeale rahmas tohter käega ja selgitas, et öösel ja hommikul on olnud analoogseid väljakutseid terve hulk, reeglina küll vanematelt inimestelt ja arvas, et küllap saabunud tsüklon tundlikumatele mõjub.
Hiljem on analoogseid hüsteerilisi hingamishäireid esinenud veel kolm- neli korda.
Kui elu oleks sebra, siis oli eilne öö musta triibu aeg. Ilmselt lülitus jälle sisemise õhurõhu baromeeter tööle. Kõik toimus tuttava šablooni järgi: paremalt küljelt selili, edasi vasakule küljele, siis kõhuli ning jälle otsast peale. Tekkis tunne nagu oleks keegi rinnale raske puudase sangpommi toetatud või püüaks mind vastu tahtmist kängitseda kitsasse korsetti.
Istusin ja kõndisin. Mingi pinnapealne uni saabus alles pärast viit. Mis see siis taas oli? Mania grandiosa? Globus hystericus?
Hommikuks oli väljas vaikne talveilm asendunud tujuka tuisuga. Võib- olla peaksin hoopis ilmajaama tööle minema?
Karukell, kurvameelsuse rohi 