See võis olla 1978. aasta juuni või juulikuus, kui saatsin Tartu Kunstikooli vastuvõtueksamitele sõitvat sõbratari Tartu ekspressi peale. Oli selline unine ja paksu õhuga sumbe suvepäev.
Bussijaama ees peatus (gaz? laz?) buss ja mahaastuv noormees tegi ettepaneku sõita osalema Muhusse Sulev Nõmmiku lavastajatöös valmiva filmi massistseenis.
Sisemine kalkulaator töötas kiiresti. Miks mitte? Osalemine andnuks võimaluse piiluda filmitegemise köögipoolele, teenida pisut taskuraha ning olgem ausad, (mitte et näitlemine mu mingi eriline fetiš olnuks), eks me ole kõik pisut edevad, andnuks ka rahulduse näha end teleekraanilt.
Pisut ärev bussitee viis Nuka tallu, kus sebis terve hulk asjamehi. Äratuntavaid nägusid ma peale herr Nõmmiku ei märganud. Bussist väljunud kohmetu kamp rivistati kui oktsionile toodud laadahobuseid pikka rivvi. Esmalt tuli ära täita osaleja ankeet. Seejärel silmitses muheda täisnaeratusega maestro Nõmmik meid mõnda aega ning selgitas, et meid jagatakse nelja gruppi, iga rühm saab oma tegevusplaani ja ülesanded. Esimesse gruppi mind kahjuks ei valitud. Ka teise grupi valikutest jäin välja. Ja kolmaski grupp irdus reast ilma minuta. Tasakesi tekkis juba selline väheväärtusliku isiku tunne. Viimasest grupist mind siiski välja ei jäetud. Shalala! Minu näitlejakärjäär võis alata!
Ma ei mäleta, missugused tegevusjuhised grupid said. Ühed pandi telki kiirkorras püstitama, teised õunapuudele ahvide kombel kõõluma. Viimane neljas nn pühkmegrupp (kuhu kuuusin ka mina) pidi võtte peale põiki üle hoovi jooksma. Ainus mu tuttav, aasta noorem kooliõde Külli sai ülesandeks aidatrepil ühe kutiga suudelda. Küllile ja kutile meeldis vist näitlemine sedavõrd, et nad etendasid rolli ka siis, kui kaamera ei käinud.
Palju duubleid tehti, täpselt ei mäletagi. 5? 6? Pärast seda transportis buss meid taas tagasi lähtekohtadesse. Massistseenidel oli joon all.
Aastavahetusel avastasin üllatusega televisiooni saatekavast suvel filmitud filmi “Siin me oleme”. Kamandasin pere teleka taha, ise ärevusest ja tähtsusest õhku täis. Minu pettumuseks jõudis filmi süžee juba puändini, kuid ikka ei näinud ma ekraanil punase rullkraega sviitris tuttavat kuju… kuni teleripildil tiitrid hakkasid jooksma, võis taustal aimata mingit tuttavlikku askeldamist. Kahjuks olid toona kodudes valdavalt must- valged telekad, siis polnud ka punast rullkraega sviitrit eriti sest sigri- migrist võimalik tuvastada.
Eesti Tallinfilm maksis massistseenis osalejaile (hoolimata, kas nad valiti esimesse, teise, komandasse või jääkgruppi) maksuvaba 12 rubla ja 50 kopikat. Seega andis tunniajane lippamine taskurahaks umbes 1/7 mu ema toonasest kuupalgast.
Aga punast sviitrit (nagu ka aidatrepil ennastsalgavalt suudlevat Küllit ega ühtki teist ühisüritusel osalenud pudulojust) ei olema suutnud tuvastada ka filmi värvilist varianti korduvalt vaadates.
Karukell, kurvameelsuse rohi 