Yeah, uus aasta ongi taas vastu võetud. Kaks aastat võtsime uut aastat vastu tuhandete kilomeetrite kaugusel, nüüd siis taas pühad kodus. Praegune krõbe külm tuletab eriti teravalt meelde, kuidas me viimased kaks aastavahetust lõunamaa päikese käes totaalselt ära kõrbesime.
Jõulude/ aastavahetuse maratonist on jäänud vaid lõpusirge – kuuse ja muu vähese jõuluatribuutika korjamine ja kappi kokku koristamine. Oma viimase vaba nädala investeeringi korra loomisele kodus. Kui te arvate, et nüüd algab aastavahetusega seotud lugupeetav nutt ja hala, siis te eksite, kõik need asjatamised ja askeldused kuuluvad summary rubriiki täitsa vahva.
Pühad sisaldasid sisaldasid üle tüki aja ka vanemlikke rõõme; viimasel ajal juhtub üha harvem, et mõlemad tüdrukud korraga kodus on. Koristamine ja vaaritamine läks kah kolm korda kiiremini. Vahelduseks oli värskendav kui mõistus rahakotti juhib. Pühadelauad said koonerdamisest hoolimata üsna rikkalikud. Aastavahetuse põhiline trajektoorgi kulges teleri ja (k)söögilaua vahet. Hetkel ei taha salatitele- kapsale- singirullidele enam mõteldagi – okse maitse tuleb suhu (selgelt õgardlusele järgnev sündroom). Aga see muidugi ei tähenda, et järgmisel nädalal see toiduvastikuse allergia alles on.
Tegelikult juhtus aastavahetusel siiani üks imestamisväärne ja kummaline lugu. Hoolimata vanarahva tavast jätta aastavahetuse laud kaetuna hommikuni, kraamisime kausid ja vaagnad külmikusse ning pesime- paigaldasime nõudki ära. Velvo voolas magama, mina sättisin end pärast keskööd koos pudeli vahuveiniga üht oma lemmikfilmi vaatama (“Saatuse iroonia ehk Hüva leili!”), kui korraga helises uksekell. Ukse taga seisis imelik isend – porgandpaljas neiu. Selgus, et ülemised naabrid mängisid oma külalistega pudelimängu ja ühele mängurile tehti ülesandeks ihualasti naabrite ukse taha minna. Jah, eks ole endalgi nooruse rumalustest midagi punastamapanevat meenutada, aga midagi nii crazy´t ei tule küll meelde. Laurale oli külla tulnud kamp vahvaid korporante, kes aastavahetust Munamäel vastu võtsid, nemad said ka hea suutäie naerda.
Praegu valitsevad rütminihked: olen selt kiiresti pöörlevalt maakeralt mõneks ajaks maha astunud. Töölkäimise tundest on hetkel vaid mälestus. Pühadejärgsed ajad on meil teatavasti vaiksed. Eksistentsiaalsete küsimustega hakkan tegelema nädala pärast. Töövihiku teine osa on valmis ja teise tellimustööga on koguni märtsikuuni aega.
Elame veel! nagu ütles Colas Breugnon.
Karukell, kurvameelsuse rohi 