Eelmise nädalal sai ühele suuremale tööle jälle punkt pandud. Vahel on vaja vaid kellegi tugevama käepaitust ja pealehakkamist ning asjad veerevadki oma kohale. Olen asjade kulgemisega ääretult rahul! Kahe “lapsukese” vahele jääb seitse kuud, palju rohkem enesekindlust, häid mõtteid ja parem kunstnik. Kui kõik läheb plaanipäraselt, siis läheb esmaspäeval trükki. Sõbrad, pidutsemiseks on põhjust, eks ole!
Masu ei lase hetkel uusi raamatuid osta. Käre külm ei luba raamatukokku uute laenutamiseks põigata. Sestap uuendan äratundmishetki raamaturiiulilt vanu häid raamatuid üle lugedes.
Eile lugesin Remarque´i “Läänerindel muutuseta”, raamatut, mida ma viimati umbes kolmkümmend aastat tagasi esimest korda lugesin ning leidsin ühe armsa mõtte noore sõduri Kroppi filosoofiast. Kropp teeb ettepaneku, et sõjakuulutamine peaks midagi rahvapeo taolist olema, piletite ja muusikaga, nagu härjavõitlus. Seejärel marsiksid areenile mõlemate maade ministrid ja kindralid supelpükstes, malakatega relvastatud, ning kargaksid üksteisele kallale. Kes madinast üle jääb, selle maa on võitja. Nii oleks lihtsam ja etem kui siis, kus täiesti valed inimesed üksteisega sõdivad.
Mnjaa… Kuidas oleks, riiakad härrased ministrid, presidendid ja sõjavägede ülemjuhatajad?
Sõjateemale jätkuks näeb mu kaasa välja nagu lahinguväljakult tulnu. Ta silmavalge on metsas lahtipääsnud oksaviipest veripunaseks muutunud. Must side ja mul oleks kodus isiklik Silver Ükssilm, Lõuna- Eesti hirmus metsamees. 😉
Eelmise aasta lõpus ja selle aasta alguses pole ilmataat lumega kitsi olnud. Peaaegu poolteise nädala pikkune sajupaus andis peadselt töötrajektooril tunda: koerte – kasside erimõõtmelised hunnikud, pisikese põiemahtuga teeliste ühemõtteliselt mõistetavad kollased ringid ning muu ribu- rabu paberipraht torkasid erksalt silma. Eile hommikuks oli värske lumi taas kogu räpa katnud ja ümbrus nägi välja nagu värskelt puhtaks pestud põrand.
Vahel tundub, et tänapäeval on prevaleeriv suhtumine – mittevajalik maha! Komm paberist välja – paber maha! Pulgakomm paberist välja – paber maha! Kuhu see tühi nätsupabergi pista – ikka maha! Lapsepõlves kasvatati meid kogu tekkinud pisiprahti tasku pistma, et see esimesel võimalusel prügikasti panna. Kaugele võis lennutada ehk õunasüdame või banaanikoored, aga kuna banaan oli toona niivõrd eksootiline, defitsiitne ning haruldane kraam, siis söödi teda hardas imetluses kodus.
Ma ei ole küll mingi moraliseeriv ökokratt, aga kogu mu pere on suhteliselt keskkonnateadliku mõtlemisega. Niipalju kui võimalik, sorteeerime prügi, kasutame kilekottide asemel püsivaid kotte või pappkaste, ohtlikud jäätmed ja kasutuks muutunud kodumasinad viime jäätmekogumispunkti ning toetame riiete taaskasutust.
Aastaid tagasi läks prügiga ikka väga jamaks. Näiteks Võru – Tartu maantee äärtes oli tühje plastpudeleid vaat, et rohkem kui kevadisi õisi. Suvise jaanipäeva järgne hommik oli eriti troostitu: peoplats nägi välja nagu miiniväli ning ära korjama ei tõtanud neid pudeleid küll rõõmuga keegi. Tühja taarat vedeles kõikvõimalikes ja -võimatutes kohtades.
Kehtima hakkanud pandipakendi maks mind üldiselt ei kohutanud. Teatud joogid läksid näiliselt küll kallimaks per 1 kroon või 50 senti, aga selle raha saime tagasi, kui kord paari kuu kohta oma kogutud taara ära viisime. Saadud raha oli pisike boonus ning tegi poeskäigu mõnendiku võrra odavamaks. Vahel tuli taaraautomaadi toitmisest lausa sadakond krooni tulu. Vabas looduses toimus samal ajal samuti metamorfoos – plastiktaara kadus kui võluväel, ümbrus sai puhtamaks ja ühtlasi ilusamaks. Taara tagasiviimisele käegalööjate (erinevad stereotüübid, erinev suhtumine, pole teha) eest sorteerisid prügi agarad asotsiaalid. Vahel ootasid kannatlikult tühjenevat pudelit lausa paari meetri kaugusel.
Jaanuari alguses tegid kaks sportlikku riigikogu liiget ettepaneku muuta joogitaarale pandiraha rakendamine vabatahtlikuks. Ilmselt ei jõudnud ettepaneku sisu ja asja point minuni (võimalik, et minu viga), ent esialgu võttis uudis õhku ahmima. Et kuidas siis? Oleme teadlikud ja viime edaspidi pakendile mõeldud prügikasti? Või anname teadlikult tasuta ära?
Majanduslikult tuhmi inimesena ei tea, tegelikult ei tahagi teada, kui palju keegi praeguse taara kokkuostuga teenib. Mulle meeldib, et praeguseks on vedelevat plasttaarat kordades vähem kui varem.
Seaduse muutmist nõudvates ettepanekutes rõhutati eestlaste keskkonnateadlikkuse suurenemist. Hüva, räägime siis eestlaste teadlikkusest. Kodumasinaid saab tasuta ära anda jäätmekogumispunktides ja kodumasinaid müüvates kauplustes. Tasub vaid veidi metsateele sisse sõita, kui eestimaalaste teadlikkus perioodiliselt vastu turritab: mahajäetud telekas, vana külmkapp, lisaks taara, millele pandiraha ei kehti… No mida ma selle peale ikka kosta oskan. Tekib küsimus: palju on siis neid keskkonnateadlikke inimesi? Inimesed ei vali oma kodumaad, see antakse neile sündides kaasa. Kahju, et mõned räpakotid Aasias ei sündinud. Egiptuses näiteks ei tekita kelleski pahameelt, kui oma olmerämpsu Niilusesse valatakse. Pane, palju jõuad! Keda see ikka huvitab peale kultuurihimuliste eurooplaste, kes nähtu peale minestama kipuvad ja piserdamist vajavad.
Tundub, et hetkel on teadlikkus väheste privileeg. Arvan, et pandisüsteem üldjoontes toimib lünklikult ning seda võiks vaid täiendada sellega, et taaraautomaadid võtaksid vastu ka erinevad plastist kodukeemia, õli, äädika, ketšupi jm taara, olgu või 5 sendi eest. Reaalsuses ei oma üle 80% poodides müüdavates pudelitest- purkidest mingit pandimärgistust ja pärast sisu eemaldamist rändavad nad prügikasti või metsa alla.
Ma olen vist liiga ühiskondlikult muretsevaks muutunud. Aga üks on kindel: võib – olla vajaks asi tõesti ümber korraldamist, kuid päris ära kaotada seda süsteemi siiski ei tohiks.
Täna on üks neist päevadest, mil kogu maailm paistab hoolimata kesktalvisest säravvalgest lumest üsna tumedates toonides – selline tujutu päev. Mul on pahaks tujuks vabandus ka olemas.
Ma tean, et arvuti on üsna ebakindlatest tehnilistest vidinatest koosnev kogum, mis ühel päeval varem või hiljem lihtsalt väsib. Tean sedagi, et olemasolevatest vähegi väärtuslikest failidest on tarvis teha koopiad. Aga sellele mõeldes ütlesin endale ikka: mañana – hiljem, homme, pärast. Täna tuleb tõdeda, et see on tagantjärele tarkus ja pöialt pidada, et mõni IT- spetsialist oskab minu jaoks hinnalise arvutimälu info taastada. Kaotatud info tekitatud jama hulk ulatub seinast seina. Täielik kaootika, kaos ja sellest tulenev paanikahäire. Mida pikemaks venib meeldetulnud hindamatu pildipanga/ metoodilise materjali/ käsikirja/ koostatud esitluste ja muude tähtsate failide hulk, seda kõrgemale on tahtmine koon tõsta, et kumedal häälel pikalt ulguda. Huvitav- huvitav, kuidas ma 2/3 varasemast elust oskasin arvutita hakkama saada?
Kodus on külm, väga külm. Käed kisuvad külmas krampi ja veresoonedki tunduvad tardunud olevat. Ei aita villased sokid ega paks fliis. Käis kodus ringi nagu mütakas muumitroll.
Egas midagi, elame edasi. Aga tahaks küll teha pausi ning nagu tigu oma kotta tõmbuda ja mitte enne tundlaid välja pista, kui kodu soe ja sülearvuti korras.
Mängib Austria tipp-pianist Friedrich Gulda. Heavenly!
Blogipidamine sarnaneb laias laastus hoidistamisega. Paned oma mälestused ja juhtumised purki, et talvel oleks hea talvel võtta (loe: pensionipõlves, mil vanadusest nõder mälu asju enam meeles pidada ei taha, lugeda ning muiata). Ma pole grafomaan ega ka ekshibitsionist – teen seda ainult iseenda pärast ja iseendale. Vahel tundub, et kõik vähegi väärtuslik ja suupärane on juba purki pandud: keedetud, soolatud, praetud või marineeritud. Aga elu ise tuletab jätkuvalt meelde mõne minu jaoks olulise elusopi või käänaku, mida ei tahaks kuidagi unustada. Seda enam, et kirjutada on üllatavalt lihtne, juba koolis oli kirjandite kirjutamine mulle pelgalt hetkeks maha istumine ja kirjutusvahendi liigutamine, tunduvalt raskem on minu jaoks neid “hoidiseid” pealkirjastada.
Täna rääkisime koolis Läänemere selgroogsetest, ka naerukajakatest ja mulle tuli kohemaid meelde karikatuurne Tallinnas käik: naljakas, ärevaks tegev, aga õnneliku lõpuga. Otsustasin sellegi “sisse teha” ja blogiriiulile tõsta. Kahtlustan, et kui see juhtunuks hetkel, siis kirjutaksid sellest uudistenäljas tabloidid järgmisel päeval vähemalt väikese nupu, parimal juhul mahuks juhtunu lausa Võsa Petsile näpuga noogata.
Rohkem kui kakskümmend aastat tagasi pidi mu kaasa sõitma pealinna konservitehasesse kalakoorma järele. Ma olin lastega pikalt kodus istunud ja nägin ses sõidus võimalust endki pisut tuulutada ja nina hetkeks suurlinna kaubandusse pista.
Juba tünnide autole laadimisel oli vingest lehast aru saada, et kalade parim enne on ammu möödas. Ilmselt polnudki see tähtis, sest kalad olid sigalasse viimiseks. Tünnid olid tõenäoliselt põhjast “tuulutusavadega”, sest veidi aja pärast peale autole laadimist hakkas kasti servast tilkuma hägust vedelikku ning pealt lahti. Nõuka- ajal vehiti kõik sisse, mis vähegi ärandada andis – ehk läks neid kellelegi vaja? Aga võib olla olid tünnid avatud arvestusega, et pole vedel – maha ei loksu, pole tiibu – minema ei lenda. Sulamisest rääkimata.
Linnapausiks otsustasime auto jätta bussijaama läheduses asuvale põiktänavale hoiule.
Kui me paari tunni pärast auto juurde tagasi jõudsime, tabas meid ehtne šokk. Sel ajal, kui me linnas õilmitsesime, leidsid kalatünnid kohalikud uudishimulikud kajakad. Tundub, et esimene õnnelik leidja hõikas kohale oma kümme sõpra, need saatsid edasi teate oma suguseltsile ja nii see linnusugulaste, -sõprade ja – sugulaste jada kasvas. Igatahes oli kohale jõudes tunne, et kohal on kogu kohalik kajakakoloonia. Naerukajakas on teatavasti häälekas lind. Ja kui ka häälekus kõrvale jätta, siis ei saa unustada tõsiasja, et lindudel on üheks lennuvõimelisena püsimise eelduseks kiire seedimine. Nii nad sõid, sõid… ja sittusid (eh, kuidas mulle ei meeldi rumalad sõnad, aga paremat ka kogetu kohta pole). Auto esiklaas nägi välja troostitu. Juba olid kohal häiritud elanikud, väga veriselt meelestatud ja vaenulikud. Asi lõhnas lisaks kalahaisule vaat et füüsilise vägivalla järele, garneeringuks sajatused ja ähvardus, et kohe- kohe jõuab kohale miilits. Kes kogu jama tegi – ise tegi muidugi. 🙂
See oli elu kiireim põgenemine, kombinatsioon komöödia- või põnevusfilmist, nii kiiresti kui täislastis veoautolt välja andis pigistada (tjah, n i i triiki need tünnid ka nüüd enam polnud). Pettunud kajakaparv jälitas meid veel pikka aega. Viimased näljased üritajad loobusid alles vist lõpuks Ardus.
Saigi kogu lugu taas purki. Kaas ruttu peale ja riiulile – avalda.
Ma jätan kaaskodanikele tõenäoliselt optimistliku ja rõõmsameelse inimese mulje. Tegelikkuses on see puhas pettus! Viimasel ajal tunnen, kuidas “vanainimeselik” elukogemus mind järjest enam nuhtlema hakkab (kurvalt ohates). Iga aastaga muutun ma enam kõikvõimalikke ohuolukordi kartvaks ning häda ja õnnetust kraaksuvaks isendiks (sügavalt õnnetu iseenda pärast). Lapsed saavad Tartu kaasa soojad soovitused: Pange soojalt riide! Ärge külmetage! Sööge korralikult! Kas helkur ripub mantli küljes?! Oma teistpoolt manitsen jätkuvalt igal hommikul liikluses ettevaatlik olema (kahtlustades, et amet hakkab tervisele mõjuma).
Õilsale keskeale ongi vist omane hirmu tunda ja üha muretseda. Kas uks sai ikka lukku? Aga arvuti välja lülitatud? Ega triikraua juhe seina ununenud? Kas Laura jõuab pimedas linnas turvaliselt konvendist või trennist ühikasse? Kuhu ta nüüd, mil ajakirjanikke pidevalt koondatakse, pärast lõpetamist tööle mahub? Lisaks veel erinevad eksistentsiaalsed kartused: mis juhtub, kui meie poolpidune katel keset karmi külma väsib? Kui tööl koondama hakatakse? Kui pangaorjus käpuli surub? Või kui ilmuv töövihik ei müü?
Ma võin krõbeda pakasega mütsita tööle tuisata, aga samas muretsen kipakalt riides tunduva kolleegi tervise pärast.
Ma kardan, et trepil kõõluvad lapsed kukuvad, liigsed koridoris tormajad lõpetavad lõhkise peaga, söögilauas õhinal seletajatel on oht tõmmata toit hingetorru.
Aeg- ajalt teen oma hirmude seas inventuuri – miks karta, mis tulema peab, see lihtsalt tuleb!
Oh, nüüd avastasin telekast iluuisutamist silmates, et mul on pidevalt kartus, et jääl hüppeid tegevad sportlased kukuvad selili/ kõhuli/ külili/ siruli. 🙂 🙂 🙂
Vanuse edenemine ja sõprade lisandumine on omavahel tõenäoliselt pöördvõrdelises seoses.
Vastukaaluks viimasele ajale, mil mu sõprade ring on üpris kasinalt täiendust saanud, sigines aastaid tagasi häid tuttavaid- sõpru suhteliselt sageli juurde. Mitte et inimesed ei vastaks enam mu sõbraks- saamise kriteeriumile või meeldivuse mõõdupuule, lihtsalt pole vajadust. Olemasolevad sõbrad on stabiilsed ja igati kulumisproovi läbinud. Ma ei näe oma sõpru sageli, aga kohtudes või telefoni teel suheldes on jällenägemis-/kuulmisrõõm kahepoolne ning jutt jätkub nagu oleks see alles eelmisel päeval pooleli jäänud. Selline tunne tekib nagu poleks vahepealset aega olnudki. Harva, aga aeg- ajalt tuleb siiski ette uusi värskeid ja rõõmsaid äratundmisi: sarnast maailmavaadet ja väärtushinnanguid. Võõraste inimestega on muredest vahel isegi lihtsam rääkida. Üksteist võetakse nagu carte blanche – puhtalt valgelt lehelt – ei mingeid kammitsevaid eelarvamusi ega segavaid seisukohti.
Käesolev aasta üllatas mind ühe reisilt saadud meeldiva sõbra telefonikõnega. Muu jutu seas pihtis ta, et hetkel on hästi, liigagi hästi. Ainult, et see täiend liiga on kaasa toonud mõned ebameeldivused. Tublid töökad inimesed, täiskasvanud lapski pesast välja lennanud ning majandamas oma rahakotil, töö toob jätkuvalt hoolimata majandussurutisest päris hästi sisse. Aga auto väsis, nii et kuluka remondi asemel võeti vastu ühine otsus osta uus. Nüüd ei julge pere autot maja ette parkida. Juba puhkusereisidel käigud on võtnud naabrid õhku ahmima ja pea kuklas mööduma. Et vaat, kus bursuid! Inimesed on töötud ja rahatud, ägavad oma sms- ja pangalaenude orjastava koorma all, aga m õ n i lubab endale kalleid soojamaareise! Eh! Mida nad veel uue auto kohta ütleksid? Loobiksid kividega?
Teine, lapsepõlvest pärit sõber, kes mõned aastaid juba lesk, õhkas telefoni, et ta pole mõnda aega üksi, on k e e g i, kes nädalas mõnel õhtul talle küünlavalgel ilusaid sõnu ütleb, temaga tantsib, romantiliselt kaisus hoiab, lihtsalt räägib. Mul on tema leina- ja üksinduspõlve lõppemise pärast hea meel, südamest hea meel. Ja seepeale ta sosistab häbenevalt torusse, et tegemist on varastatud suhtega – mees on abielus ja väikese lapse isa. Konservatiivse eluhoiakuga mina kogub end umbes poolteist sekundit ning mu suust tulevad siis sõnad, mida kauge sõber nii väga januneb kuulda: “Naudi elu kuniks seda! Ole õnnelik! Ära põe!”
Jah, tundub, et hoolimata masust tunnetega ei koonerdata.
* memento vivere – ära unusta elada
Valedetektor väitis, et ma ei valetanud ning täitsin testi ausalt.
Ma olen j ä t k u v a lt sangviinik.
Sangviinilise temperamendiga inimene on elav ja aktiivne, eriti kui tal on palju huvitavat tegevust; kui tal seda ei ole, muutub ta igavaks ja loiuks. Sangviinikule on iseloomulik kiire kohanemine muutuvate elutingimustega, ta leiab kiiresti kontakti ümbritsevatega, ei tunne kohmetust võõraste inimestega suhtlemisel, on mõnevõrra kärsitu, vajab uusi muljeid, mis tema aktiivsuse vallandaksid. Kollektiivis on sangviinik lõbus, elurõõmus, asub meeleldi, innuga uue ürituse kallale, on üldse tarmukas. Ent niisama ruttu kui ta süttis, võib ta ka jahtuda, kui üritus lakkab teda huvitamast, nõuab nokitsemist pisiasjade kallal ja kannatust. Talle on meeltmööda vaidlused ja võistlused, igasugune oma jõudude mõõtmise teistega. Liigutused on kiired, kõneleb kiiresti ja lülitub ruttu uude töösse. Tundmused, huvid ja püüdlused vahelduvad kiiresti. Reageerib rohkem antud hetke välisärritusele kui mõtiskleb minevikust ja tulevikust.
Testi saab teha siin.
Väljas on ilm tõepoolest nagu talvine muinasjutt. Külm on kogu looduse ehtinud nagu kinnisvaratu mõrsja säravvalgesse rüüsse: valgetesse sädelevatesse pitsidesse, siidi ja õhkõrna tülli. Ei mäletagi, et selline imetlemist vääriv talvine ilu oleks nii pikka aega kestnud.
Täna töölt tulles kahetsesin kibedalt, et inimkonna tehniline areng pole veel silma võrkkesta osanud fotoobjektiivi siirdada. Plõks! – silmad korraks kinni ning hunnitu talvepilt oleks kõrva taga mälukaardil…
Karukell, kurvameelsuse rohi 