Teel töölt koju märkasin enda ees sammumas pisut vaaruval kõnnakul puhvaikas vanemat hallipealist meest. Mu peas jõudis pead tõsta haletsusussike: nii külm ja paljaste kätega, kui mees peatus, heitis hooletu pilgu selja taha ja otsustades, et ma ei ole mittemidagi, asus oma hingamissüsteemi ventileerima. Parema käe nimetissõrme osavalt kasutades tühjendas ta oma mõlemad ninasõõrmed ja viskas kleepuva tulemuse oskusliku liigutusega eemale. Nagu sellest veel vähe oleks, krooskas ta kurgupõhjast paar korda ja sülitas siis ka klimpja moodustise lumele. Ja seegi polnud veel kõik! Paari sammu pärast kostus häälekas põrin, mis tähistas tema soolestikust väljunud väävelvesinikurikast kõhutuult.
Hetkelises segaduses ei osanud ma kuidagi käituda. „Excuse me!“ Oleks tahtnud rusikatega vehkida, aga mis see aidanuks? Tundsin, et olen tige, ja et ajab nutma ja…. Nonii. Hingata või mitte hingata? Toetudes seaduspärasusele, et soe õhk tõuseb üles ja kirudes kodutee võimaluste vähesuste pärast, venisin ma teosammul edasi. S e l l e s s e kohta jõudes hoidsin pea kangekaelselt viltu.
Söögiisu oli tükiks ajaks tõrjutud. Olgu õigluse huvides ära mainitud, et inimvihkamine idanes vastukaaluks 2 sentimeetrit. (Hmm, masendav. Aga vandumine on keelatud!)