Tuleb välja, et ma olen suisa patoloogiline viriseja… Jälle kärss kärnas ja maa külmanud. Alles see oli, kui vingusin lume ja külma puudumise pärast, nüüd tundub, et külma on korraga liigagi palju. Õues on külm, kodus on külm… Pirakas külmkapp on osutunud täiesti tarbetuks kodumasinaks. Kui nädalavahetusel poleks meile peotäit leiget soojust antud, oleksime tõenäoliselt tänaseks külmast krõnksus ja kõverad nagu soolakringlid. Aga paraku jätkub maja küttesüsteemi remont veel selle nädala lõpuni. Velvo arvab, et selle pika põhjaliku uuendamise ning seadistamise peale pole enam vaja küttagi: katlale on vaja näidata vaid halgu, kui see jalamaid iseenesest kuumaks läheb. 😉 Tegelikult unistan ma praegu elust kuskil tunduvalt soojemas kliimas.
Reedel sõitsin Ida – Virumaale koolitust läbi viima. Öösel oli lund sadanud, päike paistis – bussiaknast mööda vilksatav loodus oli pimestavalt kaunis. Reaalsus irdus kuhugi kaugele ja kõrvus hakkas korraga kõlama Jaan Tätte meloodia: “Mõni hetk on elus ilusam kui teine. Mõni hetk on kohe väga- väga ilus...”
Mustveest läbi sõites tundus ümbrus tavapärasest erinev. Läks jupp aega enne kui taipasin, et majade, nii eramute kui ka kortermajade katustel- seintel troonisid kümned sateliiditaldrikud, kõik püüdlikult üle Peipsi järve raadiolokatsioonilaineid püüdmas. Keset linna jäi buss seisma. Meist möödus matuserongkäik. Eriliselt kummastav oli läbi linna kantav lahtine sark: koolnu kahkjal laubal kirikukirjadega lint, nutvad leinajad lillede ja pärjadega kirstu taga sammumas. Veider. Elame küll ühes riigis, aga õigeusklike matusekommetest ning -tavadest ei tea suurt midagi. Kultuuridevaheline erinevus, mis teha.
Koolitus läks hästi. Ma pole nii lihtsameelne, et saadud kiitust sõna- sõnalt võtta, aga enesehinnangut tõstis see tibake ometi. Olen siiani kindel olnud, et meil on kena ja kaasaegne koolimaja, aga Mäetaguse kool võttis piltlikult suunurgast sülje nõrisema. Mul on kahju, et bussiaeg ei lubanud mul võõrustajate pakutud jõuluõhtusöögist ja supelmaja – SPA lõõgastavast paketist osa võtta. Jõhvist tulin tagasi St Peterburi – Riia Euroline bussiga. Eriliseks tegi bussisõidu see, et bussijuht kirjutas bussipileti käsitsi. Ja seda XXI sajandil! Müstika!
Pool tundi Tartu bussijaamas ootamist andis mulle võimaluse seal sagivaid inimesi vaadelda ja nentida, et issanda loomaaed on ikka kirju küll. Kuna mu kõhusopis loksus vaid poolteist tassi kohvi ja üks hädine saiake, siis võtsin kõhu kosutuseks bussijaama einelauast krevetisalati. Näpunäide antud salati valmistamiseks: 9/10 pokaalist täita riivitud valge peakapsaga, ülejäänud 1/10 osa loetud värske kurgi ja tomati mikroskoopilisi tükke, pool teelusikatäit rääsunud hapukoort, 5 krevetikübet, siis minu soovil, havi käsul ja kogu salat ongi valmis!
Nädalavahetusel tuli prl Doktor koju ja imestas: “Ema, miks sa jõulukaunistusi üles pannud pole?” See küsimus sundis olematut habet näppima. Tjah, aastaid värvisin kõrsi valgeks, meisterdasin pohlavartest seadeid uksele või painutasin kontpuu okstest pärgi. Viimasel ajal viivad mõtted vägisi selle juurde, et kõik siin elus kordub. Ehk siis teisiti öeldes: elu käib spiraali mööda – lihtsalt pole kuidagi jaksu ega tahtmist. Sel aastal on jõulurahu kohustuslik ning igasugune rahmeldamine on keelatud!
* Antud postitus kujunes selliseks laialivalguvaks ja häguseks hommikul – lõunal – õhtul tegutsemise stiilis elujagamiseks, millisest ma olen oma postitustes püüdnud hoiduda. Ega´s midagi, suure tõenäosusega ongi vist keskeakriis käes.
Karukell, kurvameelsuse rohi 