Espitsjoonil

Me lähme kõik ekspeditsioonile,” vastas Christopher Robin püsti tõustes ja end puhtaks rapsides. “Aitäh, Puhh.”
“Espitsjoonile?” päris Puhh innukalt. “Ei mäleta, et oleksin kunagi millegi seesuguse peal olnud. Ja kuhu me selle espitsjooni peal siis õige läheme?”
“Ekspeditsioonile, sa vana rumal karu. Selles on “eks”.”
“Oo!” hüüatas Puhh. “Jah, ma tean küll.”
Tegelikult ei teadnud ta muidugi midagi.
“Me läheme Põhjapoolust avastama.”
“Oo!” hüüatas Puhh jälle. “Ja mis asi see Põhjapoolus on?” küsis ta.
“Ah, on lihtsalt üks niisugune asi, mida võib avastada,” vastas Christopher Robin mokaotsast, sest ta ei teadnud isegi päris täpselt.

Nüüd ma aiman, mida võisid tunda Cook ja Peary, kui nad 1909. aastal oma ekspeditsiooniga põhjapoolust avastama rühkisid.

Kodu on külm, väga külm. Ehkki väljas on vaid – 1°C,  on hommikuti hirm, et poolik kruus kohvi on kaetud jääkirmega. 😦

Kõige enam on vist valitseva jäise temperatuuri peale solvunud vaaraosipelgad, kui muidugi mõni veel järel on, kes suudaks solvuda.

Kuuldavasti jätkub küttesüsteemi remont vähemalt laupäevani.

Bimba

See meenutus pühendatud Ailile, kellega me aeg- ajalt lihtsalt üksteist nöökida armastame, olles kõigest hoolimata väga head sõbrad.

Rohkem kui paarkümmend aastat tagasi oli iga tüdruku, neiu, naise ja moori pesusahtlis,  -riiulis või -kapis kohustuslik siidine, pitsise allääre ja -rinnaesisega pesuese, mida kutsuti kombineeks. Ma ei tea siiani täpselt, mis selle nn aluskleidi põhieesmärk oli. Võib- olla pidi kumama õhukesest pluusist läbi ja lisama riietusele pidulikkust, võib- olla mõjuma antistaatiliselt sukkpükste ja seeliku vahel, võib- olla andma märku kandja kombekusest, kui kleit või seelik juhtus pisut ülemeelikult liiga kõrgele kerkima. Viimasel ajal pole ma juhtunud antud aluskleite poelettidel nägema. Aga võib- olla pole ma osanud või tahtnudki neid otsida.

Viimase kombinee kinkis mulle sünnipäevaks palju aastaid tagasi Aili. Kink oli pakitud lillelisse paberisse. Paberist tuli omakorda välja karp, kuhu oli kirjutatud suurelt B I M B A. Mida karp algselt sisaldas, ei oska öelda tänini, aga sestpeale olidki kõik kombineed koheselt ja vankumatult bimbad.

Aili oli on siiani igati kombekas naisterahvas. Küllap oli tal toona kapis ilmselt mitu erinevat värvi bimbat. Ühe neist unustas ta  esinemisriideid vahetades maha ja ma pidin selle talle tagasi toimetama. Kas oli aeg kiire või ma lihtsalt unustasin, aga Aili juurde bimbat tagastama jõudsin ma alles nädalapäevad hiljem.

Aili piidles oma bimbat pikalt ja küsis siis, kuidas see minu kätte sattus. Seletasin talle surmtõsiselt, et leitud bimba oli töökoja dispetšeris, kus klubi taidlejate mehed seda kordamööda oma naisperele pakkumas käisid, kes selle omaks tunnistamata taas tagasi saatsid.

Aili oli kuuldu peale mõnda aega kohmetult vait. Näppides bimbat, värvus ta nägu aeglaselt punaseks ja ta pahvatas häälekalt naerma – nagu tal on kombeks naerda, kui tal väga- väga piinlik on.

Muidugi ei lasknud ma tal pikalt praadida, vaid tunnistasin ausalt oma verbaalse loovtöö üles.

Me naerame siiani juhtunut meenutades. Millegipärast ütles mu sisetunne, et viimane kord kui me telefoni teel lugu meenutades naerda kõõksusime, oli Aili nägu sama punane kui aastate eest.

Edit: Need, kes mind lähemalt tunnevad või kes on juhtunud seda blogi lugema võivad kinnitada, et mulle meeldib tihti ja mõnuga enese üle nalja heita. Seega ei saa mind kuidagi süüdistada antud loo kirjutamisel kellegi vaimses ahistamises või naeruvääristamises, seda enam, et ühe roosaka bimbaga juhtunu tuletas mulle meelde asjaosaline ise.