Tjah, praegu peaks laulma: “Ära koo mu käpikuisse päikest, lumepall võib peos sulada…”, aga selle asemel tuleb ümiseda “The Umbrellas of Cherbourg´i”… Ilm on detsembrikuu kohta tõepoolest ebaharilikult soe ning siin- seal akendel vilkuvad jõulukaunistused ja tuledes jõulukuused mõjuvad pigem võõrkehadena märjas sügises. Meie pesakeses pole praegu veel mingeid jõulumärke, kui mitte arvestada laiska rääbakat aastaringset jõulupärga uksel 😉 .
Pärast pikka ootamist läksid maja remonditööd või nagu nüüd on moeks öelda renoveerimine, lahti. Katusele ei mõju kahjuks jutud masust kuigivõrd. Hoolimata korduvatest parandustöödest, lekib neljakümneaastane vanur pidevalt, korstnad on hoopis hullus olukorras. Ja ehkki majanduskriis on remondihindu peaaegu poole võrra vähendanud, esitab majanduslikult nutikalt mõtlev pank uskumatuid nõudmisi. Saate küll laenu, kui… ja sellele järgneb tööde loend, milleta väsinud katuse remondiks pennigi ei saa: küttesüsteemi tasakaalustamine, vundamendi ja katuse soojustamine, tuulekodade põhjalik remont (ee…, renoveerimine). Muidugi kergitab see kaunikesti laenusummat. Meie pere saab hakkama, aga ma võin lahjemat sorti mürki võtta, et meie maja krapsakamadki pensionärid pärandavad lastele koos korteriga ka priske remondivõla.
Muidu on elu Harju keskmine, kui mitte arvestada järjekordset tatitõbe ja kraapivat kurku. Võib – olla saan ma pensionipõlveks lõppude lõpuks selgeks, et paljajalu ei maksa detsembrikuus õue rõdu põrandat ikkagi pesema minna. Hoolimata väljas valitsevatest plusskraadidest ja rõõmsalt tibutavast soojast seenevihmast.
Karukell, kurvameelsuse rohi 