sa astud nagu valge lume peale
või tähe A teed valge lume peale,
täis lootust hing, et kohe hakkab peale
me elu kõige sisurikkam aasta.
Meil olgu õnne sellel valgel teel,
A- d ümbritsegu paljud tähed veel:
Arm,
Arukus,
Au,
ArmAstus ja rAhu,
Ja vennAArmAstus ja
meelerAhu. /A. Alavainu/
Vahel olen kindel, et mu kaasal puudub igasugune maitsemeel – ta sööb pirtsutamata ning isukalt kõiki mu valmistatud toite. Aga mul lihtsalt puuduvad igasugused toidutegemisega seotud inspiratsioonigeenid või kui nad siiski olemas on, on nad üsna ahtakesed.
Laura võib küll kodus vahel pisut mugav või lohakas olla, aga mis puutub söögitegemisse, siis on ehe kokk Nigella Lawson. Sarnasus pole ainult väline. Täna suutis ta vaaritada kahekäigulise hõrgu õhtusöögi kolmandikust pirakast kõrvitsast. Minu ainus kõrvitsaretsept on vana hea tuntud kõrvitsasalat. Aga praadida paneeritud kõrvitsalõike? Teha isuäratavalt lõhnavat ja keelt alla viivat kõrvitsakooki? See on minu puhul absoluutselt välistatud.
Homseks on ta planeerinud kartuli- kõrvitsapudru.
Kui ta kodus elaks, siis peaksin järgmisel aastal jõuluvanalt tellima edasiliikumiseks kõhtu toetava ratastega raami…
Andetutel emadel ongi andekad lapsed, mis tõestab taas, et käbi on kukkunud kännust kaugele (või hakka tõepoolest mõtlema, et mõned lapsed on sünnitusmajas vahetusse läinud).
Väljas on selline imeilus postkaardi- ilm. Käisime kalmistul. Vilkuvate küünlatuledemeri ja rahvalik kogunemispaik.
Kuuskede kohinast,
kuukiirte helgist
saab jõuluöö laul.
Värvilistesse klaaskuulikestesse
mahub mängumaailm
imeliste muinaslugudega.
Põder, küünlad sarvedel siramas,
astub kuninglikult kuuskede keskel
ja mets on jõuluööl valge.
Lume puhtale paberile kirjutavad linnukesed
hüplevalt, pisut pelglikud read:
HÄID JÕULE!
Arvesta nii või teisiti: üle poole elu on läbi. Tuleb vist tõesti hakata koostama nimekirja soojematest paikadest, kuhu pensionipõlves oma konte soojendama minna. 😉
Järgneva kirjutajaks on 90-aastane Regina Brett, kes elab Clevelandis.
„Et tähistada vanemaks saamist, kirjutasin ükskord üles 45 õppetundi, mis olen elult saanud. See on olnud minu kõigi aegade kõige populaarsem veerg. Minu aastaloendur liikus augustis 90 peale, mispuhul see nõutud veerg uuesti:
1. Elu pole õiglane, kuid on ikkagi hea.
2. Kui kahtled, astu lihtsalt väike samm edasi.
3. Elu on liiga lühike, et raisata seda kellegi vihkamisele.
4. Sinu töö ei hoolitse su eest, kui oled haige. Seda teevad sõbrad ja vanemad. Hoia kontakti.
5. Maksa oma krediitkaardi võlg iga kuu tagasi.
6. Sa ei pea kõigis vaidlustes peale jääma. Lepi lahkarvamusega.
7. Nuta kellegagi koos. See aitab paremini kui üksi nutmine.
8. Jumala peale võib vihastada küll. Ta kannatab selle välja.
9. Alusta pensioniks kogumist esimesest palgast peale.
10. Šokolaadi asjus ei tasu vastupanu üritadagi.
11. Sõlmi rahu oma minevikuga, et see olevikku tuksi ei keeraks.
12. Sinu lapsed võivad küll sind nutmas näha.
13. Ära võrdle oma elu teiste omaga. Sul pole aimugi, milles nende teekond seisneb.
14. Kui suhe peab jääma saladuseks, ei peaks sa selles suhtes olema.
15. Kõik võib silmapilgu jooksul muutuda. Kuid ära muretse – Jumal ei pilguta kunagi silmi.
16. Hinga sügavalt sisse. See rahustab meeli.
17. Saa lahti kõigest, mis pole kasulik, ilus ega rõõmuvalmistav.
18. Mis ei tapa, teeb tõepoolest tugevamaks.
19. Õnneliku lapsepõlve jaoks pole kunagi hilja. Ainult et teine lapsepõlv on täiesti su enda teha, mitte kellegi teise.
20. Mis puutub selle poole püüdlemisse, mida tõesti armastad, siis ära lepi eitava vastusega. 21. Põleta küünlaid, maga pühapäevalinade vahel, kanna seda ilusat pesu. Ära hoia neid eriliseks puhuks. Täna ongi eriline.
22. Valmistu liigagi hästi ette, seejärel lase asjadel oma rada minna.
23. Ole kohe ekstsentriline. Ära oota vanaduspõlve, et lillat kanda.
24. Kõige olulisem suguorgan on aju.
25. Keegi teine peale sinu ei vastuta sinu õnne eest.
26. Lisa igale niinimetatud katastroofile klausel „Kas viie aasta pärast on sel mingit tähtsust?”
27. Vali alati elu.
28. Anna kõigile kõik andeks.
29. Pole üldse sinu mure, mida teised inimesed sinust mõtlevad.
30. Aeg parandab peaaegu kõik. Anna ajale aega.
31. Kui hea või halb olukord ka poleks, lõpuks see muutub.
32. Ära võta ennast liiga tõsiselt. Keegi teine sind ju ei võta.
33. Usu imedesse.
34. Jumal armastab sind oma loomuse tõttu, mitte millegi sinu tehtu või tegematajäetu pärast.
35. Ära püüa teha elule peaproovi. Ilmu kohale ja anna endast parim kohe praegu.
36. Vananemine on parem kui teine võimalus – noorelt surra.
37. Sinu lastel on ainult üks lapsepõlv.
38. Lõppude lõpuks loeb ainult see, et sa armastasid.
39. Mine iga päev välja. Imed ootavad kõikjal.
40. Kui me kõik kallaksime oma probleemid kuhja ja näeksime teiste omi, siis kahmaksime enda omad tagasi.
41. Kadedus on ajaraisk. Sul on juba kõik, mida vajad.
42. Parim on alles ees …
43. Mis tujus sa ka poleks, tõuse püsti, pane hästi riidesse ja ilmu kohale.
44. Anna järele.
45. Elul ei ole lehvi ümber, aga kingitus on see ikkagi.”
Täna enne jõulupidu märkasin valge jaki taskus kummalist mügarat. Uurimiselt selgus, et olin pesumasinas jakiga puhtaks pesnud ka taskusse jäänud mitmekorra volditud paberkäterätiku. Niuks! Ja oh imet: see nutsakas andis end uuesti täiesti kasutuskõlblikult uuesti lahti voltida. See näitab, et seni ühekordseteks peetavatest asjadestki saab maksimumi võtta. Kokkuhoid missugune!
Teel töölt koju märkasin enda ees sammumas pisut vaaruval kõnnakul puhvaikas vanemat hallipealist meest. Mu peas jõudis pead tõsta haletsusussike: nii külm ja paljaste kätega, kui mees peatus, heitis hooletu pilgu selja taha ja otsustades, et ma ei ole mittemidagi, asus oma hingamissüsteemi ventileerima. Parema käe nimetissõrme osavalt kasutades tühjendas ta oma mõlemad ninasõõrmed ja viskas kleepuva tulemuse oskusliku liigutusega eemale. Nagu sellest veel vähe oleks, krooskas ta kurgupõhjast paar korda ja sülitas siis ka klimpja moodustise lumele. Ja seegi polnud veel kõik! Paari sammu pärast kostus häälekas põrin, mis tähistas tema soolestikust väljunud väävelvesinikurikast kõhutuult.
Hetkelises segaduses ei osanud ma kuidagi käituda. „Excuse me!“ Oleks tahtnud rusikatega vehkida, aga mis see aidanuks? Tundsin, et olen tige, ja et ajab nutma ja…. Nonii. Hingata või mitte hingata? Toetudes seaduspärasusele, et soe õhk tõuseb üles ja kirudes kodutee võimaluste vähesuste pärast, venisin ma teosammul edasi. S e l l e s s e kohta jõudes hoidsin pea kangekaelselt viltu.
Söögiisu oli tükiks ajaks tõrjutud. Olgu õigluse huvides ära mainitud, et inimvihkamine idanes vastukaaluks 2 sentimeetrit. (Hmm, masendav. Aga vandumine on keelatud!)
Ma ei tea, milliste näitajate põhjal EL koostab oma erinevaid kokkuvõtvaid edetabeleid ja raporteid.
Viimastel nädalatel peame piinlikkusest punastama Eesti alkoholitarbimise pärast. 2. koht pole paha, aga selles kontekstis… Lõpptulemus põhjal tarbis keskmine Eesti elanik 2008. aastal 11,9 liitrit absoluutalkoholi. Kas peaksime minema nurka häbenema?
Ent mu mehepoolikul on asjale vastulause. Ta väidab, et EL- u paberimäärijatel pole eestlaste tavadest ja kommetest teada halli muhvigi. Kas antud raport arvestab, et meie emad langetavad tihti laste palavikku viinasokkidega? Et vanemad inimesed määrivad oma haigeid liigeseid viinaga? Et tihti tehakse viinakomressi valulikele jäsemetele? Et arvestatav hulk valget viina kulub surnute pesemiseks? Et üksjagu viina lõhutakse kukkumise või löömingute käigus või ajatakse lihtsalt koordineerimata liigutuste tõttu lauale/ maha? Rääkimata siis neist massilistest (kaunis)pudelitest, mis on baarikapis tolmumas või klaasi taga eksponeerimiseks? Meil on kodus statiividel kaks 3- liitrist pudelit Liviko Viru Valget ja me pole leidnud sobivat võimalust ja kohta, et neid avada. Lisaks vinnavad turistide hordid neile soodsa hinnaga alkoholi, mida nad siin ei jõudnud ära juua, õnnelikult koju kaasa ( tõsi, väidetavalt on maha arvutatud igale välisturistile kaasaostud 2,5 liitrit ning välisturistide tarbimine Eestis 0,6 liitrit). Aga ikkagi…
Ma ei usu, et kõik kassid on öös mustad.
Tuleb välja, et ma olen suisa patoloogiline viriseja… Jälle kärss kärnas ja maa külmanud. Alles see oli, kui vingusin lume ja külma puudumise pärast, nüüd tundub, et külma on korraga liigagi palju. Õues on külm, kodus on külm… Pirakas külmkapp on osutunud täiesti tarbetuks kodumasinaks. Kui nädalavahetusel poleks meile peotäit leiget soojust antud, oleksime tõenäoliselt tänaseks külmast krõnksus ja kõverad nagu soolakringlid. Aga paraku jätkub maja küttesüsteemi remont veel selle nädala lõpuni. Velvo arvab, et selle pika põhjaliku uuendamise ning seadistamise peale pole enam vaja küttagi: katlale on vaja näidata vaid halgu, kui see jalamaid iseenesest kuumaks läheb. 😉 Tegelikult unistan ma praegu elust kuskil tunduvalt soojemas kliimas.
Reedel sõitsin Ida – Virumaale koolitust läbi viima. Öösel oli lund sadanud, päike paistis – bussiaknast mööda vilksatav loodus oli pimestavalt kaunis. Reaalsus irdus kuhugi kaugele ja kõrvus hakkas korraga kõlama Jaan Tätte meloodia: “Mõni hetk on elus ilusam kui teine. Mõni hetk on kohe väga- väga ilus...”
Mustveest läbi sõites tundus ümbrus tavapärasest erinev. Läks jupp aega enne kui taipasin, et majade, nii eramute kui ka kortermajade katustel- seintel troonisid kümned sateliiditaldrikud, kõik püüdlikult üle Peipsi järve raadiolokatsioonilaineid püüdmas. Keset linna jäi buss seisma. Meist möödus matuserongkäik. Eriliselt kummastav oli läbi linna kantav lahtine sark: koolnu kahkjal laubal kirikukirjadega lint, nutvad leinajad lillede ja pärjadega kirstu taga sammumas. Veider. Elame küll ühes riigis, aga õigeusklike matusekommetest ning -tavadest ei tea suurt midagi. Kultuuridevaheline erinevus, mis teha.
Koolitus läks hästi. Ma pole nii lihtsameelne, et saadud kiitust sõna- sõnalt võtta, aga enesehinnangut tõstis see tibake ometi. Olen siiani kindel olnud, et meil on kena ja kaasaegne koolimaja, aga Mäetaguse kool võttis piltlikult suunurgast sülje nõrisema. Mul on kahju, et bussiaeg ei lubanud mul võõrustajate pakutud jõuluõhtusöögist ja supelmaja – SPA lõõgastavast paketist osa võtta. Jõhvist tulin tagasi St Peterburi – Riia Euroline bussiga. Eriliseks tegi bussisõidu see, et bussijuht kirjutas bussipileti käsitsi. Ja seda XXI sajandil! Müstika!
Pool tundi Tartu bussijaamas ootamist andis mulle võimaluse seal sagivaid inimesi vaadelda ja nentida, et issanda loomaaed on ikka kirju küll. Kuna mu kõhusopis loksus vaid poolteist tassi kohvi ja üks hädine saiake, siis võtsin kõhu kosutuseks bussijaama einelauast krevetisalati. Näpunäide antud salati valmistamiseks: 9/10 pokaalist täita riivitud valge peakapsaga, ülejäänud 1/10 osa loetud värske kurgi ja tomati mikroskoopilisi tükke, pool teelusikatäit rääsunud hapukoort, 5 krevetikübet, siis minu soovil, havi käsul ja kogu salat ongi valmis!
Nädalavahetusel tuli prl Doktor koju ja imestas: “Ema, miks sa jõulukaunistusi üles pannud pole?” See küsimus sundis olematut habet näppima. Tjah, aastaid värvisin kõrsi valgeks, meisterdasin pohlavartest seadeid uksele või painutasin kontpuu okstest pärgi. Viimasel ajal viivad mõtted vägisi selle juurde, et kõik siin elus kordub. Ehk siis teisiti öeldes: elu käib spiraali mööda – lihtsalt pole kuidagi jaksu ega tahtmist. Sel aastal on jõulurahu kohustuslik ning igasugune rahmeldamine on keelatud!
* Antud postitus kujunes selliseks laialivalguvaks ja häguseks hommikul – lõunal – õhtul tegutsemise stiilis elujagamiseks, millisest ma olen oma postitustes püüdnud hoiduda. Ega´s midagi, suure tõenäosusega ongi vist keskeakriis käes.
Karukell, kurvameelsuse rohi 