Ma ei tea, mida ema mu kandmise ajal sõi või jõi, et mu aju prefrontaalkorteksi kaasatundmise- ja empaatiavõime kääruke teistest käärdudest rohkem arenes. See pole voorus, vaid sulaselge õnnetus. Ma olen suur osa elust võõrastele muredele liiga vastuvõtlik olnud. Lapsepõlves matsin kõik leitud hukkunud putukad, linnud ja lojused kristlike kombetalituste kohaselt maha ning kurvastasin iga kord põhjalikult. Raamatutes elasin peategelaste ebaõnnetumistele ja õnnestumistele kaasa ja hõljusin teinekord mitu päeva kellegi teisena ringi. Filmide vaatamisel pidi ema vahel päris mitu korda meelde tuletama, kui rinnaesine piserdamisest liigniiske, et kuule, laps, see ei juhtu ju p ä r i s e l t, see on kõigest film.
Reaalsete inimeste murede- hingehädadega polnud lugu millimeetritki parem. Ma olin sõpradele kannatlik pihiema ja lohutaja. Olen püüdnud alati arvestada kaaslaste tundeid ja ära arvata nende tahtmisi ja soove, arvestada nende vaatenurki. Liiga palju, unustades vahel selles ka iseend.
Südamega elada pole just eriti lihtne. Võõraste probleemidega on raske hakkama saada, see võtab energiat ja väsitab. Vahel muretsen siis, kui muretseda enam pole vajagi: vaevan end pikka aega oma tüdrukute probleemide pärast, kuni lõpuks nad naeravad mu üle, et sul ikka see vana mure meeles, asi ise ammu lahtunud…
Aastad on mu kaastundlikkust ja mõistmisvõimet kõvasti nudinud. Aga poleks kahju, kui veel pisut tuimemaks muutuksin. Hetkel oleks mul seda eriti vaja. Võõras mure võiks inimest märjaks tegemata maha nõrguda. Või olen ma varavalminud indigolaps?
Ma olen viimastel aastatel kõvasti vaeva näinud enese kasvatamisega. See on neetult ohakane protsess, mille kasuteguri koefitsent selgub alles pika aja pärast. Enese põhiolemust on tõesti ülimalt raske muuta. Reeglina püüavad inimesed saada paremaks. Aga kuidas õppida kübekeski hoolimatust ja jõhkrust, harjutada hoolimatust ja südametust, võõrutada end aidata püüdmisest ning kombest pidevalt vabandada? Ehk see annaks vähem võimalusi mu tunnetega manipuleerida ja tühiste asjade pärast turja karata.
😉 Elu kaalukausid peavad ilmselt tasakaalus olema. Ilmselt on vaimne emotsionaalsus tasakaaluks kehalisele tundetusele. Pideval praktikal Tartu Härma koolis käitusid õpilased minuga nagu von Trappi lapsed “Helisevas muusikas” Mariaga – panid mulle toolile, ei, mitte käbi, vaid knopkad. Ja sellega loo ühisosa lõpebki. Ma istusin südamerahus toolil, mitte midagi tundmata! Alles õpetajate toas hakkas üks tähelepanelik kolleeg uurima, mis naljakate neetidega mu tagumine pool kaunistatud on. Poleks eriti aus, kui jätaksin märkimata, et eriliselt pakaselise talve kaitseks olid mul jalas paksud sukkpüksid ja peal villane seelik, aga ikkagi oleksin pidanud midagigi tundma. Piinlik, väga piinlik! M. o. t. t. – ei jälgegi ihulisest siniverelisusest…
Karukell, kurvameelsuse rohi 