Ma olen sageli imestanud, kuidas pikki aastaid koos elanud üksteisest hoolivad vanapaarid kustuvad väikese vahega. Kuu kuni aasta – ja mõlemad ongi läinud. Kas see on igatsus, üksindusest põhjustatud elutahte hääbumine või juhus – kindlasti on kuskil keegi sel teemal mahuka uurimistöö kirjutanud. Üks on kindel: kõrvaloleva inimesega harjud aastatega tõepoolest niivõrd ära, et ta tundub olevat elu loomulik orgaaniline osa. Kõik lähisuhted on teatud mõttes ju sõltuvussuhted.
Õigupoolest tahtsin ma tänasele postitusele pealkirjaks panna: Ma magan igal öösel kahe mehega, aga see kõlab nii kahetimõistetavalt ning räpaselt, ja kuna blogisse pääseb ka igasuguste blogikataloogide abil ja perversseid otsingusõnu sisestades, siis moraalijüngrite õnneks ning igasuguste ektsesside vältimiseks loobusin sellest.
Tegelikult magan ma tõesti eranditult igal öösel kahe mehega, kusjuures voodisse saabuvad nad mõlemad enamasti ühel ajal.
Kuna mu organism on äsjasest läbipõetud haigusest pisut nõrk, siis olen paaril õhtul varakult väsinult voodisse pugenud. Keerelnud, otsinud parimat asendit, kohendanud kuskilt tirima hakanud öösärki, keerelnud, otsinud parimat asendit, kratsinud end… Mu kaasa vahib telekat ja teine mees keeldub esimeseta resoluutselt mu kaissu pugemast. Olen VÄGA väsinud, lõualuud naksuvad juba korduvast haigutamisest, aeg ruttab, aga magama jäämisest pole juttugi… Sest pole üht meest, pole paraku ka teist. Kulub oma poolteist tundi, kui märulifilm telekast lõpeb ja abikaasa end lõpuks voodisse veab. Ja tere- tere!, transformatsioonilise termodünaamika abil on kohe kohal ka teine mees – Mati Uni. Tajun läbi udu, kui ta tasahilju voodisse libiseb ning juba ma magangi.
Sõltuvusuni?
Karukell, kurvameelsuse rohi 