Viimaste aastate, aga eelkõige päevade tegevus tõestaks ilmekalt, et inglise looduseuurija ja kirjanik Gerald Durrellile ma t õ e n ä o l i s e l t ei meeldiks. Mu tegus nimetissõrm on vilkalt tapnud sadu kui mitte tuhandeid vaaraosipelgaid. Nende levikuareaal on laienenud me kodu kõikvõimalikesse paikadesse: köögilauale ja – aknalaudadele, vannitoa restilt kuivama pandud pesule, valamule, dušinurka, magamistoa kappi, voodisse, arvutilauale ja kümnesse muusse erinevasse paika. Erinevatest pihustavatest aerosoolidest ja pulbridest olen tänaseks loobunud, sest ilmselt hingame ja sööme me seda õhu ja toiduga ka ise sisse. End samal ajal vaikselt, kuid järjekindlalt mürgitades. Nii jääbki üle agar luuramine ja füüsiline tõrje.
Arvestades minu poolt pisikeste kaitsetute mutukate kallal läbiviidud jõhkrat tapatööd, ei protesti, kui peaksin tagastama talvel saadud tänukirja lastes loodushariduse edendamise ja propageerimise eest. Hermann Simmilt võeti ju ka kõrge isamaaline autasu, eks ole? 😦
Karukell, kurvameelsuse rohi 