Elu on viimasel ajal tõepoolest nagu rahulikult kulgev unine Eesti jõgi: ei mingeid kärestikke, äkilisi ja ootamatuid langusi ega tõuse. Väikest elevust oleksid võinud eile tuua mardisandid, aga kuna õunu hetkel pole, kommid ununesid ostmata, rahakott oli sularahatu ja kodu seinal isiklikku sularahaautomaati v e e l pole, siis häbi meil olgu – teesklesime, et meid lihtsalt pole kodus. Tegelikult oleks olnud võimalus paarile sanditajate kambale kartulit, kastet ja praetud kala pakkuda, aga vaevalt see kestvaid ovatsioone ning hurraa- hüüdeid oleks neis esile kutsunud. Seega istusin tasakesi ja kuulasin kurblikku laulu, kuidas uksetaguste küüned külmetavad ja varbad valutavad ega teinud katsetki hädasolijaid aidata.
Ma tean, et nooremaks ei lähe meist keegi, ent viimasel ajal olen parim enne möödas märke enese juures järjest enam märkama hakanud. Oh, kuivõrd enam saan ma aru vanemate inimeste kunagi kuuldud ohkamistest: “Hommikul on suured plaanid, õhtuks pole tehtud suurt midagi.” Mitte nüüd, et ma end lausa eakana tunneksin, aga üha tõesem tundub ütlus: See, kes väidab, et võib vanana teha neidsamu asju mis noorena, ei teinud noorena ilmselt suurt midagi. Tõusnud on vististi vaid kolesterooli ja tselluliidi hulk, ülejäänud näidud on oluliselt langenud. Paar miinus 0,.. punkti on ilmselt läinud kehvemaks mu silmanäit, sest diivanil istudes paistab teleri eestikeelne tõlge kena ühtlase kindamustrina. Miks ei teki kortsud naistel küll taldade alla?
Ilm on… nagu ilm novembrikuus ikka on: depressiivselt karge, kõle, päikesetu ja nukker. Postkasti maabunud kirjad hirmutavad gripipandeemiaga, kuid õnneks pole haigus siiani kolleegide ja õpilaste ridu suurt harvendanud. Kuigi olen blokeerinud endas igasugused soojad puhkusemõtted, panevad erinevad reisifirmade sooduspakkumised vägisi suunurgast sülje nõrisema. Võib – olla järgmisel aastal…
Karukell, kurvameelsuse rohi 