A while

Üks nädalake on jälle ülihelikiirusel möödunud.

Lonkisin täna töölt koju ja korraga valdas mind taas tuttav déja vu tunne. Mulle meeldib päike ja sumbe suvesoojus, aga mingi kummaline sissetunne ütleb, et eelmises elus olen ma ilmselt elanud domineerivalt sombuses, rõskes ja vähese päikesega kliimas, võib – olla näiteks kuskil Lääne – Inglismaa nõmmedel.

Viimased paar nädalat on ilm suhteliselt soe olnud. Kui väljas päeval valgeks ei läheks, tekiks tunne, et päike ongi jäädavalt kadunud. Tartusse sõites imestasin, et inimesed on äärelinnas oma puudele juba jõulukaunistused riputanud. Lähemalt vaadates osutusid need hoopiski õunteks. Kahju, et  helde saagi saajad ei taibanud õunu kastiga tänava äärde panna – küllap on rohkelt peresid, kus neile tänuväärt sööjaid oleks leidunud.

Elu on viimasel ajal jätkuvalt nagu sirge sile tee või tasandikul voolav aeglane jõgi. Inimesed on iseäranis toetavalt armsad ja sõbralikud (v. a. mõni, kel on väline sõbralik fassadimuutus, aga reetlikud märgid näitavad, et sisu on jäänud samaks). Julgen väita, et tööl pole iial nii üksmeelne ja tegus õhkkond valitsenud. Muidu nii kaunisse nädalasse sattus vaid üks vähe viletsam päev sisse. Elu on näidanud, et ohtrasõnaliselt kiita ei tohi, võib ära sõnuda. Vaid sõnade kärpimine, kärbe, koondamine ja kokkuhoid kuulmine tekitavad aeg- ajalt tahtmise revolvrit haarata.

Oleme sel nädalavahetusel jälle kahekesi. Nagu pehkinud kännud, ütleb Velvo, lastetult. Tüdrukud “eksivad” koju üha harvemini. Sandral on silma iiristesse juba ladinakeelsed meditsiinilised terminid sööbinud ning Laura nädalavahetused ja seltsielu mööduvad suuresti konvendis.

Lihtsalt hea on. Vahelduseks. Jõulud polegi enam teab mis kaugel…

Säästliku aja retsept*

Kuna on MASU, siis võiks teha midagi kerget ja odavat, usutavalt ka maitsvat.
Kõigepealt haki ära 2-3 väikest sibulat ja pane õliga pannile praadima ja pane veekeetjasse ühe kruusi jagu vett keema, siis on aega edasi toimetada.
Võta : 2 kruusitäit kiirkaerahelbeid (kindlasi peaks olema NORDIC toode), 1 kruusitäis keedetud vett, kuhu lisa 2 kuubikut lihapuljongit; sega segi, nüüd kalla sibul, lisa 1 muna, sega ja lisa veidike maitseaineid, näiteks mina panen ainult natuke kotletimaitseainet. Ära maitseainetega väga priiska, sest puljong on isegi nende  poolest suhteliselt vänge. Nii, veeretad kotletid ja pannile.

* Saadud Lylt.

Kui Jumal hakkas looma loomi…

Kui Jumal hakkas looma loomi, valmistas Ta kõigepealt lehma. Ja Jumal ütles talle: “Sina, lehm, hakkad teisi olendeid orjama. Hakkad valmistama neile piima ja kaks korda päevas nad tulevad seda sult ära võtma. Seetõttu pead mäluma rohtu isegi magades ning isegi siis, kui sulle sünnib vasikas, pead piima tootma piisavalt ka teistele. Annan sulle 50 aastat elada.” Lehm vastab: “Oi, Jumal, ma ei jaksa teisi 50 aastat järjest orjata! Võta mult 40 aastat ära, jäta 10!” Ok.
Siis Jumal valmistab eesli. Ja ütleb talle: “Sina, eesel, hakkad oma seljas vedama raskeid koormaid ja sageli teed tõelisi eeslitempe. Annan sulle 30 aastat elada.” Eesel vastab: “Oi, kallis Jumal, ma ei jaksa 30 aastat eeslitempe teha! Võta mult 20 aastat ära, jäta 10!” Ok, kaup koos.
Siis Jumal loob koera. Ja ütleb: “Sina koer, hakkad istuma maja ees, haukuma möödujate peale ja valvama teiste vara! Annan sulle 20 aastat”. Koer vastab: “Oi-oi, Jumal, ma ei jaksa 20 aastat haukuda! Võta 10 ära, jäta 10!” Ok.
Ja siis Jumal loob inimese. Ja ütleb talle: “Sina, inimene, sinul ei saa olema muid kohustusi kui süüa, magada ja lõbutseda. Annan sulle 20 aastat.” Ja inimene vastab: “Oi, Jumal, 20 aastaga ma ei jõua veel alustadagi! Anna mulle ka lehma ülejäänud 40, eesli 20 ja koera 10 aastat!” Ja nii saigi.
Ja seetõttu: ESIMESED 20 AASTAT ME AINULT SÖÖME, MAGAME JA LÕBUTSEME, JÄRGMISED 40 AASTAT ORJAME TÖÖD TEHA, ET OMA PERET ÄRA TOITA. JÄRGMISED 20 AASTAT TEEME EESLITÜKKE, ET LÕBUSTADA LAPSELAPSI. JA VIIMASED 10 AASTAT ISTUME MAJA EES JA HAUGUME MÖÖDAMINEJATE PEALE!

Paluks 200 grammi ükskõiksust!

Ma ei tea, mida ema mu kandmise ajal sõi või jõi, et mu aju prefrontaalkorteksi kaasatundmise- ja empaatiavõime kääruke teistest käärdudest rohkem arenes. See pole voorus, vaid sulaselge õnnetus. Ma olen suur osa elust võõrastele muredele liiga vastuvõtlik olnud. Lapsepõlves matsin kõik leitud hukkunud putukad, linnud ja lojused kristlike kombetalituste kohaselt maha ning kurvastasin iga kord põhjalikult. Raamatutes elasin peategelaste ebaõnnetumistele ja õnnestumistele kaasa ja hõljusin teinekord mitu päeva kellegi teisena ringi. Filmide vaatamisel pidi ema vahel päris mitu korda meelde tuletama, kui rinnaesine piserdamisest liigniiske, et kuule, laps, see ei juhtu ju p ä r i s e l t, see on kõigest film.

Reaalsete inimeste murede- hingehädadega polnud lugu millimeetritki parem. Ma olin sõpradele kannatlik pihiema ja lohutaja.  Olen püüdnud alati arvestada kaaslaste tundeid ja ära arvata nende tahtmisi ja soove, arvestada nende vaatenurki. Liiga palju, unustades vahel selles ka iseend.

Südamega elada pole just eriti lihtne. Võõraste probleemidega on raske hakkama saada, see võtab energiat ja väsitab. Vahel muretsen siis, kui muretseda enam pole vajagi: vaevan end pikka aega oma tüdrukute probleemide pärast, kuni lõpuks nad naeravad mu üle, et sul ikka see vana mure meeles, asi ise ammu lahtunud…

Aastad on mu kaastundlikkust ja mõistmisvõimet  kõvasti nudinud. Aga poleks kahju, kui veel pisut tuimemaks muutuksin. Hetkel oleks mul seda eriti vaja. Võõras mure võiks inimest märjaks tegemata maha nõrguda. Või olen ma varavalminud indigolaps?

Ma olen viimastel aastatel kõvasti vaeva näinud enese kasvatamisega. See on neetult ohakane protsess, mille kasuteguri koefitsent selgub alles pika aja pärast. Enese põhiolemust on tõesti ülimalt raske muuta. Reeglina püüavad inimesed saada paremaks. Aga kuidas õppida kübekeski hoolimatust ja jõhkrust, harjutada hoolimatust ja südametust, võõrutada end aidata püüdmisest ning kombest pidevalt vabandada? Ehk see annaks vähem võimalusi mu tunnetega manipuleerida ja tühiste asjade pärast turja karata.

😉 Elu kaalukausid peavad ilmselt tasakaalus olema. Ilmselt on vaimne emotsionaalsus tasakaaluks kehalisele tundetusele. Pideval praktikal Tartu Härma koolis  käitusid õpilased minuga nagu von Trappi lapsed “Helisevas muusikas” Mariaga – panid mulle toolile, ei, mitte käbi, vaid knopkad. Ja sellega loo ühisosa lõpebki. Ma istusin südamerahus toolil, mitte midagi tundmata! Alles õpetajate toas hakkas üks tähelepanelik kolleeg uurima, mis naljakate neetidega mu tagumine pool kaunistatud on. Poleks eriti aus, kui jätaksin märkimata, et eriliselt pakaselise talve kaitseks olid mul jalas paksud sukkpüksid ja peal villane seelik, aga ikkagi oleksin pidanud midagigi tundma. Piinlik, väga piinlik! M. o. t. t. – ei jälgegi ihulisest siniverelisusest…

Addiction

Ma olen sageli imestanud, kuidas pikki aastaid koos elanud üksteisest hoolivad vanapaarid kustuvad väikese vahega. Kuu kuni aasta – ja mõlemad ongi läinud. Kas see on igatsus, üksindusest põhjustatud elutahte hääbumine või juhus – kindlasti on kuskil keegi sel teemal mahuka uurimistöö kirjutanud. Üks on kindel: kõrvaloleva inimesega harjud aastatega tõepoolest niivõrd ära, et ta tundub olevat elu loomulik orgaaniline osa. Kõik lähisuhted on teatud mõttes ju sõltuvussuhted.

Õigupoolest tahtsin ma tänasele postitusele pealkirjaks panna: Ma magan igal öösel kahe mehega, aga see kõlab nii kahetimõistetavalt ning räpaselt, ja kuna blogisse pääseb ka igasuguste blogikataloogide abil ja perversseid otsingusõnu sisestades, siis moraalijüngrite õnneks ning igasuguste ektsesside vältimiseks loobusin sellest.

Tegelikult magan ma tõesti eranditult igal öösel kahe mehega, kusjuures voodisse saabuvad nad mõlemad enamasti ühel ajal.

Kuna mu organism on äsjasest läbipõetud haigusest pisut nõrk, siis olen paaril õhtul varakult väsinult voodisse pugenud. Keerelnud, otsinud parimat asendit, kohendanud kuskilt tirima hakanud öösärki, keerelnud, otsinud parimat asendit, kratsinud end… Mu kaasa vahib telekat ja teine mees keeldub esimeseta resoluutselt mu kaissu pugemast. Olen VÄGA väsinud, lõualuud naksuvad juba korduvast haigutamisest, aeg ruttab, aga magama jäämisest pole juttugi… Sest pole üht meest, pole paraku ka teist. Kulub oma poolteist tundi, kui märulifilm telekast lõpeb ja abikaasa end lõpuks voodisse veab. Ja tere- tere!, transformatsioonilise termodünaamika abil on kohe kohal ka teine mees – Mati Uni. Tajun läbi udu, kui ta tasahilju voodisse libiseb ning juba ma magangi.

Sõltuvusuni?

Enesekriitiliselt

Viimaste aastate, aga eelkõige päevade tegevus tõestaks ilmekalt, et inglise looduseuurija ja kirjanik Gerald Durrellile ma t õ e n ä o l i s e l t ei meeldiks. Mu tegus nimetissõrm on vilkalt tapnud sadu kui mitte tuhandeid vaaraosipelgaid. Nende levikuareaal on laienenud me kodu kõikvõimalikesse paikadesse: köögilauale ja – aknalaudadele, vannitoa restilt kuivama pandud pesule, valamule, dušinurka, magamistoa kappi, voodisse, arvutilauale ja kümnesse muusse erinevasse paika. Erinevatest pihustavatest aerosoolidest ja pulbridest olen tänaseks loobunud, sest ilmselt hingame ja sööme me seda õhu ja toiduga ka ise sisse. End samal ajal vaikselt, kuid järjekindlalt  mürgitades. Nii jääbki üle agar luuramine ja füüsiline tõrje.

Arvestades minu poolt  pisikeste kaitsetute mutukate kallal läbiviidud jõhkrat tapatööd, ei protesti, kui peaksin tagastama talvel saadud tänukirja lastes loodushariduse edendamise ja propageerimise eest. Hermann Simmilt võeti ju ka kõrge isamaaline autasu, eks ole? 😦

Priilt ära anda batsille…

Kui milleski ei või kindel olla, siis võib siiski raudselt kindel olla, et varahommikust enesetunnet ei tohi usaldada. See võib hetke jooksul muutuda nagu Lõuna- Ameerika ilm. Pühapäevane hommikune reipus asendus uimasuse ja kerge palavikuga, lisaks algas kõhus ehtne taifuun või häälekas draamateater. Oleks tahtnud  Lindgreni Blomkvisti loo linnakese rõõmsameelse päevavarga Fredriku kombel uksele koputajale hõigata: “Teie teenistuses! Jah, siin ma olen. Haige ja vilets. Ma suren vist varsti. Kuula ainult, kuidas mu kõht koriseb…”

Soovite tasuta väikest viirust? Tulge, kallistame pisut!

Hetkekulgemine

Elu on viimasel ajal tõepoolest nagu rahulikult kulgev unine Eesti jõgi: ei mingeid kärestikke, äkilisi ja ootamatuid langusi ega tõuse. Väikest elevust oleksid võinud eile tuua mardisandid, aga kuna õunu hetkel pole, kommid ununesid ostmata, rahakott oli sularahatu ja kodu seinal isiklikku sularahaautomaati v e e l pole, siis häbi meil olgu – teesklesime, et meid lihtsalt pole kodus. Tegelikult oleks olnud võimalus paarile sanditajate kambale kartulit, kastet ja praetud kala pakkuda, aga vaevalt see kestvaid ovatsioone ning hurraa- hüüdeid oleks neis esile kutsunud. Seega istusin tasakesi ja kuulasin kurblikku laulu, kuidas uksetaguste küüned külmetavad ja varbad valutavad ega teinud katsetki hädasolijaid aidata.

Ma tean, et nooremaks ei lähe meist keegi, ent viimasel ajal olen parim enne möödas märke enese juures järjest enam märkama hakanud. Oh, kuivõrd enam saan ma aru vanemate inimeste kunagi kuuldud ohkamistest: “Hommikul on suured plaanid, õhtuks pole tehtud suurt midagi.” Mitte nüüd, et ma end lausa eakana tunneksin, aga üha tõesem tundub ütlus: See, kes väidab, et võib vanana teha neidsamu asju mis noorena, ei teinud noorena ilmselt suurt midagi. Tõusnud on vististi vaid kolesterooli ja tselluliidi hulk, ülejäänud näidud on oluliselt langenud. Paar miinus 0,.. punkti on ilmselt läinud kehvemaks mu silmanäit, sest diivanil istudes paistab teleri eestikeelne tõlge kena ühtlase kindamustrina. Miks ei teki kortsud naistel küll taldade alla?

Ilm on… nagu ilm novembrikuus ikka on: depressiivselt karge, kõle, päikesetu ja nukker. Postkasti maabunud kirjad hirmutavad gripipandeemiaga, kuid õnneks pole haigus siiani kolleegide ja õpilaste ridu suurt harvendanud.  Kuigi olen blokeerinud endas igasugused soojad puhkusemõtted, panevad erinevad reisifirmade sooduspakkumised vägisi suunurgast sülje nõrisema. Võib – olla järgmisel aastal…