Egokulturism

Eile sai väljend jalalt kustuma minu jaoks hoopis teise tõlgenduse…

Hommikul püüdsin oma kramplikku sõiduhirmu maha suruda ja vurasin autoga Tartusse. Ekstreemsusi polnud, selg oli küll jätkuvalt higine ja sõrmenukid rooli hoidmisest valged, aga kohale sain. Peaaegu neli tundi koolitusel ühejutti rääkimist tekitasid tunde, et mu suu hinged on lausroostes, keelepaelad deformeerunud ja keel olematuks kärbunud. Tagasisõit kulges juba probleemitumalt. Üks lõik Tartu – Võru maanteel meenutas mulle ähmaselt, miks mulle kunagi nii väga meeldis autoga sõita. Võib – olla on masu liikluskultuuris korrektiive teinud, sest närvilisi süstijaid ja pööraseid kihutajaid peaaegu polnudki.

Kodus tundsin end lõpmatult pikal rahumarsil osalenud  antropoodina. Nii kui pea patja puutus, oleksin nagu raske tömbi esemega vastu pead saanud. Pilt kadus momentselt ja juba ma magasingi.

Koolituse läbiviimise tasu tundub esialgu tavapalgaga võrreldes ehmatavalt suur, aga seda väsimust arvestades kokkuvõtvalt siiski mitte liiga suur.

Lõpp kaeblemisele! See koolivaheaeg kulgeb selgelt egokulturismi edendades.