Paneb siiani punastama

Täna käisime lastega teatris.

Riidehoius järjekorras seistes meenub mulle alati piinlik lugu nõuka – ajast, mis on tekitanud teatud kompleksi kogu eluks – haiglaslikult hoolika tähelepanu üleriiete korrasoleku suhtes.

Tallinnas toimus palju aastaid tagasi rajoonide Noorte Õpetajate Nõukogu esimeeste kokkutulek.

Esmalt pidin üle elama pika ja tüütu bussisõidu pealinna. Bussis valitsev sumbunult soe ja umbne õhk sundis mantli riputama akna ääres paiknevasse nagisse. Kolm tundi kiikumist väsitas – vanutas mantli riputusaasa. Ühel hetkel kukkus mantel mulle tolksti! sülle. Oleks ma ometi hingest teadnud, millise alandava olukorra väike armetu katkenud riputusaas kaasa võib tuua!

Kaugemalt ja lähemalt kokkutulnuile oli broneeritud pidulikult kaetud laud pealinna kõrge ja tuntud hotelli nooblis restoranis.

Loomulikult tuli üliriided riidehoidu anda. Tähtsa olekuga riidehoidja võttis mu vaevatud mantli vastu, seisatas korraks ja ulatas selle samas kivinenud näoga tagasi. “Kas te ei võtagi mantlit vastu?” pärisin jahmunult. “Ei,” vastas ta kõrgilt, vaadates mind nagu jälki parasiiti, “katkiste riputusaasadega mitte kunagi.” Pärisin õnnetult, mida ma siis teen. Ta kohmitses veidi barjääri all ja ulatas mulle üleoleva ja armuliku näoga väikese niidirulli ning nõela.

Teha polnud midagi, valikuid polnud. Ülbe ja vaenulik nägu vihjas, et väikseimgi protestimine oleks võinud kaasa tuua teenindamisest keeldumise või lausa väljaviskamise.

Kaaslased seisid eemal, mõnede nägudel peegeldus kaastunne, teistel nõutus, kolmandatel ootamisest põhjustatud tülpimus. Istusin piinlikkusest õhetava näoga, raevust hingetu, nutt kurgus ja õmblesin värisevate kätega oma katkenud riputusaasa.

Muidugi kidusin ma juhtunu pärast, hoolimata sõbralikest soovitustest ära unustada,  kogu õhtu. Oli lihtsalt selline kauge ja kummaline aeg: mida madalam ametikoht, seda tähtsam tegelane. Näiteks polnud saladus, et haiglas oli sanitar haigetele ja külalistele rohkem kuningas kui ükski arst. Raske öelda, kas see riidehoidja lootis inimestes korraarmastust kasvatada või sai kogu oma alandamisaktsioonist kogu ülejäänud õhtuks täiusliku rahulduse. 😦

Complacence

Viimasel ajal on blogimine suhteliselt hektiline – mitte, et ma oleks olen laisk blogija. Lihtsalt päevad on nagu sügiseselt põllult võetud porised kartulid, nii väliselt kui ka sisult üsna sarnased. Isegi pisikeste variatsioonidega liikumistrajektoor on igavalt üksluine. Ikka tööle ja koju, arvuti taha ja teleka ette. Koguni vinguda- viriseda pole millegi üle.  Raha võiks rohkem olla, aga siis tuleb meelde tuletada kulunud tõdemus:

Ärkasin täna hommikul tervena, järelikult olen õnnelikum, kui need miljon inimest, kes tõenäoliselt järgmise nädala jooksul surevad.

Ma ei ole kunagi osalenud sõjas ega vangis, mind pole piinatud ning ma pole olnud näljas, järelikult olen õnnelikum kui 500 miljonit inimest.

Võin järgida oma usku, ilma et mind ahistataks, vangi pandaks, piinataks või tapetaks, järelikult olen õnnelikum kui kolm miljardit inimest.

Mul on külmkapis süüa, riided seljas, voodi magamiseks ja katus pea kohal, järelikult olen rikkam kui 75 % inimestest, kel seda pole.

Mul on pangaarve, rahakotis raha ja taskus mõned mündid, seega kuulun ma 8 % maailma rikkaimate inimeste hulka.

NB! Kui sa seda loed, oled sa õnnelikum kui need kaks miljardit inimest, kes kahjuks ei oska lugeda.

Seega on elu nagu hernes. Murelikuks teeb vaid sõber, kelle kirja ma Tamsalust pikisilmi ootan ning üks blogija, kelle blogi sissekannetes valitseb pikemat aega vaikus.

Luiged läksid, aga lund pole esialgu kuskil.

Vahepealt pakkusid väikest vaheldust valimised, aga isegi neist sai tänu telekale lõpuks rohkem kui küllalt. Liiga palju vastaste halvustamist, enese kiitmist ja kahtlase väärtusega ülistavat armastust. 

Vägisi jääb tunne, et olen jätnud kohalikele agaraile häältekauplejaile äraostmatu mulje. Millega muidu seletada aktiivse valimispropaganda “moosimise” kesist saaki: kaks visiitkaarti, üks märgike ja mustad kollase logoga töökindad (see muidugi ei tähenda, et ma mõne erakonna esimehe pildiga padjapüüridest või muudest mõttetutest vidinatest unistaksin elik neid ihaldaksin).

Paar päeva veel ja sügisene koolivaheaeg ongi käes.