Viimases postituses kirjutasin Ähijärvele sõidust.
Ilmselt oli haigus mu meeled sel õhtul hägustanud, sest kodus selgus, et olin oma väärtuslikud prillid koolituskeskusesse unustanud. Õnneks sai see hajameelsus pärast appihüüdvat kõnet õnneliku lõpu ja nüüd on mu asendamatud abimehed taas olemas.
Ma pole küll krooniline hajameelsuse all kannatav professor, aga harva on hajameelsus kaasa toonud mõned koomilised seigad. Elu huumorinurka sobiks ilmestama nii mõnigi juhtunud lustakas vahepala.
Mida teha, kui ühel sügisesel päeval avastad töö juures, et keegi on su salli ja kindad ärandanud? Ilmselt juurdled esmalt, kas hommikul ikka said antud riideesemed kaasa. Ja kui pärast hetkelist nõupidamist iseenesega jõuad järeldusele, et l o o m u l i k u l t said, siis mängid miss Marple´it ja korraldad väikse tulutu detektiivitöö riidehoius. Õnneks olen piisavalt positiivse mõtlemisega, lõin käega, oletades, et keegi on valed aksessuaarid kaasa krabanud ning trotsides külma, ruttasin koju.
Kodutrajektoori vastutulijad vaatasid mind kuidagi muigelsui, aga ma ei osanud nende uuriv – uudishimulikest nägudest midagi veel järeldada. Koju jõudes selgus lõbus tõde: sall ja kindad on jäänud mütsi sisse ja torutasid peas taeva poole! Siis sellepärast tuli mütsi koduteel mitu korda allapoole sikutada ja tunne oli, et pea on tööpäeva jooksul paari numbri võrra paisunud. 🙂
Järgmise aasta eelarve on kahjuks koos. Tuleval aastal peaks nimekirja lisama peegli riidehoidu, et mitte näida taas vastutulijaile parandamatu vesipeana ja riskida koduteel külmetamisega.
Karukell, kurvameelsuse rohi 