Perpetuum mobile

Tänane postitus tuleb õige pisut hädaldamismaiguline. Tasub vaid hõisata, et elu on lust ning lillepidu, kui häda ja haigus kostilisteks trügivad.

On üldteada, et närvipinge nõrgestab organismi. Reedel olin ma päris mitmel põhjusel pinges: juba igasugune pikem iseseisev autosõit tekitab minus õudu, lisaks suutis auto navigatsioonisüsteem mu tõeliselt ära hirmutada. Sisestasin suunakohana otsesema tee, aga ei osanud karta, et sihtpunkti jõudmiseks tuleb läbida kümneid kilomeetreid kitsaid auklikke külavaheteid. Aeg- ajalt tundus, et mul on kohalejõudmiseks väike võimalus, tsivilisatsioon on üldse kadunud – juba tõstis pead meeleheide, aga enne Suurt Ahastust hakkas lõpuks paistma Valga linn.

Kiri ütles, et gümnaasium paikneb aadressil Tungla 16, ent antud hoone meenutas küll rohkem tuletõrjedepood või päästeameti masinate parklat. Otsustasin vormis meestelt õiget aadressi küsida, kuid mõne sammu pärast muutsin otsust. Trepiäärise suurest kirjast võis lugeda, et olen siiski õiges kohas. Paar teismelist olid korraldanud koolis gaasiavarii, sellest siis avariimasinate ja mundrikandjate rohkus.

Koolitus läks plaanipäraselt. Õpetajad on juba selline seltskond, kes alguses lektorisse pisukese külma umbusuga suhtuvad, kuid lõpuks siiski üles sulavad.

Kursuse lõppedes pakkisin oma asjad kokku ja seadsin auto nina Ähijärve suunas, kus toimus hilinemisega õpetajate päeva tähistamine. Antslas Posti tänava lõpus teatas mu tark abiline, et olen soovitud sihtpunktis. Ähijärv Antslas?

Minuga ei ole tark koos luurele minna. Ma olen küll optimistlik kaaslane, kuid väga vilets orienteeruja. Ilmselt suudaksin ma aeg- ajalt eksida omaenda köögiski, rääkimata siis võhivõõrast Lõuna – Eesti väikelinnast.

Kuna viimasel ajal on kollektiiv suur sõbralik vennaskond, siis raputasin maha mõttest navigatsiooniseadmesse sisestada käsklus kodu. Pärast väikest luuret tagurdasin auto taas teele ja kümne kilomeetri pärast olin tänu abistavatele telefonikõnedele kohal. Oi, see oli halb mõte! Samal hetkel jõudis kohale ka väga vilets enesetunne: kurk tulitas, lihased muutusid hetkega valusaiks ning üldine nõrkus võttis võimust. Ma püüdsin olla seltskondlik, aga abituks püüdeks see jäigi. Mul oli masendavalt halb olla. Koju sõitsin autopiloodil.

Olen kelkinud oma hea tervisega, aga tundub, et ma pole siiski roostevaba mõõk. Laupäeval ja pühapäeval hõõgusin otsekui vana reheahi ja olin rohkem horisontaal- kui verikaalasendis. Iga väiksemagi liiguse peale pärlendas otsaesine nagu oleksin veskis paar tundi tööd teha rabanud. Kooris laulaksin praegu ilmselt tenorite häälerühmas.

(Tundub, et tegemist on lihtsalt külmetuse või tavalise gripi, mitte seagripiga, sest ruigama pole ma veel hakanud… 😉 )

 Hüpoteetiliselt olen ma suur batsillipesa, aga kuna palavikku täna enam polnud, siis vedasin end tööle. Tõeline kragisev perpetuum mobile. Loodan, et neile, kes endale gripivaktsiini lasid manustada, polnud mu kohalolekust tervisele ohtu.

* Igiliikur ehk perpetuum mobile on masin, mis liigub või teeb tööd igavesti.