Keep smiling

Mul on pidevalt tunne, et eelmisel suvel antud nõusolek on mind pannud istuma kummalisele karussellile, mis pöörleb järjest marulisema kiirusega ja kust maha astuda on praktiliselt võimatu. Mulle pole küll lõbustusparkide atraktsioonidel lustimine kunagi meeldinud, aga see pöörlemine on viinud mind uutesse ja väga erinevatesse olukordadesse, pealegi on see materiaalselt kosutav, nii et kurta oleks sulaselge patt.

Eile lõppes Põhja – ja Lääne – Eesti trip ning see tõi kaasa armsaid kohtumisi (toimetaja Ann, tema sõbralik kollektiiv; onu pere ja iseäranis väike Kaisa) ja meeldivaid kogemusi.

Kolmapäeva varahommikul astusin Tallinna ekspressile, palusin piletit sihtkohta ja ulatasin pangakaardi. “Mida ma sellega teen?” küsis bussijuht. “Sisestate terminali ja müüte pileti?” oletasin vastu. Ma pole kümmekond aastat liinibussidega sõitnud, sellepärast pole ka imestada, et oma lihtsameelsuses arvasin, et nüüd, mil paljudes bussideski on wifi- ühendus, siis on pileti ostmine pangakaardiga lihtne ja valutu toiming. Aga kahjuks polnud see nii. Kuna mu rahakotis laiutas ainult kurblik kollakas Keres, siis palus bussijuht mul viisakalt bussist maha astuda. Tallinna ma siiski sain, aga selleks pidin hardalt ja alandlikult bussijuhile lubama, et Tartus spurdin esimese sularahaautomaadi juurde ja lunastan pileti.

Tagasi tulin täistunni ekspressiga. Uskumatu, millise suure sammu on bussiteenindus edasi astunud! Vormis bussijuht aitas reisijatel lahkelt kotid – pakid bussi kõhus olevasse pagasiruumi laadida, kontrollis väljas pileteid, soovides igale reisijale kena reisi. Ka väljudes- saabudes teavitati bussisolijaid tee pikkusest, saabumisajast ja peatustest. Väga viisakas, meenutas juba mõneti lennureisi teenindust. Polekski väga enam imestanud, kui Mäo ristis oleks bussijuht keep smiling´us kommikandikuga ringi käinud.

Ja ehkki vaheaeg on möödunud linnulennul, on hea vahel ära käies tagasi tulla, adumaks kui hea on oma kodu lõhn, omaenda voodi, oma padi ja nohiseva mehe soe turvaline selg. 😉

Egokulturism

Eile sai väljend jalalt kustuma minu jaoks hoopis teise tõlgenduse…

Hommikul püüdsin oma kramplikku sõiduhirmu maha suruda ja vurasin autoga Tartusse. Ekstreemsusi polnud, selg oli küll jätkuvalt higine ja sõrmenukid rooli hoidmisest valged, aga kohale sain. Peaaegu neli tundi koolitusel ühejutti rääkimist tekitasid tunde, et mu suu hinged on lausroostes, keelepaelad deformeerunud ja keel olematuks kärbunud. Tagasisõit kulges juba probleemitumalt. Üks lõik Tartu – Võru maanteel meenutas mulle ähmaselt, miks mulle kunagi nii väga meeldis autoga sõita. Võib – olla on masu liikluskultuuris korrektiive teinud, sest närvilisi süstijaid ja pööraseid kihutajaid peaaegu polnudki.

Kodus tundsin end lõpmatult pikal rahumarsil osalenud  antropoodina. Nii kui pea patja puutus, oleksin nagu raske tömbi esemega vastu pead saanud. Pilt kadus momentselt ja juba ma magasingi.

Koolituse läbiviimise tasu tundub esialgu tavapalgaga võrreldes ehmatavalt suur, aga seda väsimust arvestades kokkuvõtvalt siiski mitte liiga suur.

Lõpp kaeblemisele! See koolivaheaeg kulgeb selgelt egokulturismi edendades.

Printsess herneteral?

Sügiseti hakkavad hiired taas vargsi elamutesse tungima.

Sel nädalal jooksis mul töö juures korraga väike hall hiireke üle jala. Ilmselt olime mõlemad ühtviisi šokis. Mina hiire jultumusest, tema minu kiledast karjatusest.

Hiirega on seotud mu elu üks piinlikumaid seiku. Lugu tõestab, et mingi sinivereline printsess herneteral ma kindlasti pole. Ma kasutan siinkohal võimalust, et vabandada kõigi ees ette – juhtunu pole sugugi meeldiv ja kaldub sürrealismi valdkonda.

Ühel kenal pärastlõunal oli mul juuksuri juurde aeg kinni pandud. Koristamise käigus kulus aeg märkamatult. Kui lõpuks taipasin kella vaadata, avastasin, et olen lootusetult hiljaks jäämas. Kõik on kindlasti kogenud tegelikkuses vanasõna: kui pea ei jaga, peavad jalad jagama. Haarasin rutakalt rahakoti ja autovõtme, toppisin kingad jalge otsa ja kihutasin tuhatnelja juuksurisse.

Tagant järele on võigas mõelda, et istusin peaaegu kaks tundi juuksuritoolis, rääkisin lõbusalt juttu, naersin ja tundsin end igati hästi, samas kui… Mis oli samal ajal, sellest terake hiljem.

Juuksurist tulles märkasin kingi ära võttes kohe, et mu parema jala sokk on suure varba kohalt verine. Paljast jalga uurides ei jäänud silma ühtki kriimu, kust veri pärit võiks olla. Loobusin pikemalt uurimast, aga alateadvusesse jäi punane plekk sokil kummitama. Cogito ergo sum.

Londiste ütles Siimule, et mõtted on kui suured oranžid apelsinid, mis korraga ootamatult pähe veerevad. Minu mõte oli hoopis hall, üsna hirmutav ning vajas kontrollimist. Võtsin kogu julguse ressursi kokku ja läksin kingi uurima, et ellimineerida õudset mõtteidu. Esialgu polnud kinga sees midagi näha, aga juba teisel kõvemal kopsamisel kukkus sealt välja… surnud hiir. Meie koridorikassil oli komme hiired kinni püüda ja tubli töö raportiks koridorimatile sättida. Seekord juhtus kassi kinnipüütud ja nätsutatud hiir kingale, kus ma ta kiiruga hämaras jalaga kinganinasse lükkasin ja nagu Rappija Jack kõik see paar tundi varvas hiire sees istusin! Prrr!

Isegi pärast jalga põhjalikku küürimist tekitas olukorrale mõtlemine ääretult õõvastava tunde.

Paneb siiani punastama

Täna käisime lastega teatris.

Riidehoius järjekorras seistes meenub mulle alati piinlik lugu nõuka – ajast, mis on tekitanud teatud kompleksi kogu eluks – haiglaslikult hoolika tähelepanu üleriiete korrasoleku suhtes.

Tallinnas toimus palju aastaid tagasi rajoonide Noorte Õpetajate Nõukogu esimeeste kokkutulek.

Esmalt pidin üle elama pika ja tüütu bussisõidu pealinna. Bussis valitsev sumbunult soe ja umbne õhk sundis mantli riputama akna ääres paiknevasse nagisse. Kolm tundi kiikumist väsitas – vanutas mantli riputusaasa. Ühel hetkel kukkus mantel mulle tolksti! sülle. Oleks ma ometi hingest teadnud, millise alandava olukorra väike armetu katkenud riputusaas kaasa võib tuua!

Kaugemalt ja lähemalt kokkutulnuile oli broneeritud pidulikult kaetud laud pealinna kõrge ja tuntud hotelli nooblis restoranis.

Loomulikult tuli üliriided riidehoidu anda. Tähtsa olekuga riidehoidja võttis mu vaevatud mantli vastu, seisatas korraks ja ulatas selle samas kivinenud näoga tagasi. “Kas te ei võtagi mantlit vastu?” pärisin jahmunult. “Ei,” vastas ta kõrgilt, vaadates mind nagu jälki parasiiti, “katkiste riputusaasadega mitte kunagi.” Pärisin õnnetult, mida ma siis teen. Ta kohmitses veidi barjääri all ja ulatas mulle üleoleva ja armuliku näoga väikese niidirulli ning nõela.

Teha polnud midagi, valikuid polnud. Ülbe ja vaenulik nägu vihjas, et väikseimgi protestimine oleks võinud kaasa tuua teenindamisest keeldumise või lausa väljaviskamise.

Kaaslased seisid eemal, mõnede nägudel peegeldus kaastunne, teistel nõutus, kolmandatel ootamisest põhjustatud tülpimus. Istusin piinlikkusest õhetava näoga, raevust hingetu, nutt kurgus ja õmblesin värisevate kätega oma katkenud riputusaasa.

Muidugi kidusin ma juhtunu pärast, hoolimata sõbralikest soovitustest ära unustada,  kogu õhtu. Oli lihtsalt selline kauge ja kummaline aeg: mida madalam ametikoht, seda tähtsam tegelane. Näiteks polnud saladus, et haiglas oli sanitar haigetele ja külalistele rohkem kuningas kui ükski arst. Raske öelda, kas see riidehoidja lootis inimestes korraarmastust kasvatada või sai kogu oma alandamisaktsioonist kogu ülejäänud õhtuks täiusliku rahulduse. 😦

Complacence

Viimasel ajal on blogimine suhteliselt hektiline – mitte, et ma oleks olen laisk blogija. Lihtsalt päevad on nagu sügiseselt põllult võetud porised kartulid, nii väliselt kui ka sisult üsna sarnased. Isegi pisikeste variatsioonidega liikumistrajektoor on igavalt üksluine. Ikka tööle ja koju, arvuti taha ja teleka ette. Koguni vinguda- viriseda pole millegi üle.  Raha võiks rohkem olla, aga siis tuleb meelde tuletada kulunud tõdemus:

Ärkasin täna hommikul tervena, järelikult olen õnnelikum, kui need miljon inimest, kes tõenäoliselt järgmise nädala jooksul surevad.

Ma ei ole kunagi osalenud sõjas ega vangis, mind pole piinatud ning ma pole olnud näljas, järelikult olen õnnelikum kui 500 miljonit inimest.

Võin järgida oma usku, ilma et mind ahistataks, vangi pandaks, piinataks või tapetaks, järelikult olen õnnelikum kui kolm miljardit inimest.

Mul on külmkapis süüa, riided seljas, voodi magamiseks ja katus pea kohal, järelikult olen rikkam kui 75 % inimestest, kel seda pole.

Mul on pangaarve, rahakotis raha ja taskus mõned mündid, seega kuulun ma 8 % maailma rikkaimate inimeste hulka.

NB! Kui sa seda loed, oled sa õnnelikum kui need kaks miljardit inimest, kes kahjuks ei oska lugeda.

Seega on elu nagu hernes. Murelikuks teeb vaid sõber, kelle kirja ma Tamsalust pikisilmi ootan ning üks blogija, kelle blogi sissekannetes valitseb pikemat aega vaikus.

Luiged läksid, aga lund pole esialgu kuskil.

Vahepealt pakkusid väikest vaheldust valimised, aga isegi neist sai tänu telekale lõpuks rohkem kui küllalt. Liiga palju vastaste halvustamist, enese kiitmist ja kahtlase väärtusega ülistavat armastust. 

Vägisi jääb tunne, et olen jätnud kohalikele agaraile häältekauplejaile äraostmatu mulje. Millega muidu seletada aktiivse valimispropaganda “moosimise” kesist saaki: kaks visiitkaarti, üks märgike ja mustad kollase logoga töökindad (see muidugi ei tähenda, et ma mõne erakonna esimehe pildiga padjapüüridest või muudest mõttetutest vidinatest unistaksin elik neid ihaldaksin).

Paar päeva veel ja sügisene koolivaheaeg ongi käes.

Peeglike, peeglike seina peal…

Viimases postituses kirjutasin Ähijärvele sõidust.

Ilmselt oli haigus mu meeled sel õhtul hägustanud, sest kodus selgus, et olin oma väärtuslikud prillid koolituskeskusesse unustanud. Õnneks sai see hajameelsus pärast appihüüdvat kõnet õnneliku lõpu ja nüüd on mu asendamatud abimehed taas olemas.

Ma pole küll krooniline hajameelsuse all kannatav professor, aga harva on hajameelsus kaasa toonud mõned koomilised seigad. Elu huumorinurka sobiks ilmestama nii mõnigi juhtunud lustakas vahepala.

Mida teha, kui ühel sügisesel päeval avastad töö juures, et keegi on su salli ja kindad ärandanud? Ilmselt juurdled esmalt, kas hommikul ikka said antud riideesemed kaasa. Ja kui pärast hetkelist nõupidamist iseenesega jõuad järeldusele, et l o o m u l i k u l t said, siis mängid miss Marple´it ja korraldad väikse tulutu detektiivitöö riidehoius. Õnneks olen piisavalt positiivse mõtlemisega, lõin käega, oletades, et keegi on valed aksessuaarid kaasa krabanud ning trotsides külma, ruttasin koju.

Kodutrajektoori vastutulijad vaatasid mind kuidagi muigelsui, aga ma ei osanud nende uuriv – uudishimulikest nägudest midagi veel järeldada. Koju jõudes selgus lõbus tõde: sall ja kindad on jäänud mütsi sisse ja torutasid peas taeva poole! Siis sellepärast tuli mütsi koduteel mitu korda allapoole sikutada ja tunne oli, et pea on tööpäeva jooksul paari numbri võrra paisunud. 🙂

Järgmise aasta eelarve on kahjuks koos. Tuleval aastal peaks nimekirja lisama peegli riidehoidu, et mitte näida taas vastutulijaile parandamatu vesipeana ja riskida  koduteel külmetamisega.

Perpetuum mobile

Tänane postitus tuleb õige pisut hädaldamismaiguline. Tasub vaid hõisata, et elu on lust ning lillepidu, kui häda ja haigus kostilisteks trügivad.

On üldteada, et närvipinge nõrgestab organismi. Reedel olin ma päris mitmel põhjusel pinges: juba igasugune pikem iseseisev autosõit tekitab minus õudu, lisaks suutis auto navigatsioonisüsteem mu tõeliselt ära hirmutada. Sisestasin suunakohana otsesema tee, aga ei osanud karta, et sihtpunkti jõudmiseks tuleb läbida kümneid kilomeetreid kitsaid auklikke külavaheteid. Aeg- ajalt tundus, et mul on kohalejõudmiseks väike võimalus, tsivilisatsioon on üldse kadunud – juba tõstis pead meeleheide, aga enne Suurt Ahastust hakkas lõpuks paistma Valga linn.

Kiri ütles, et gümnaasium paikneb aadressil Tungla 16, ent antud hoone meenutas küll rohkem tuletõrjedepood või päästeameti masinate parklat. Otsustasin vormis meestelt õiget aadressi küsida, kuid mõne sammu pärast muutsin otsust. Trepiäärise suurest kirjast võis lugeda, et olen siiski õiges kohas. Paar teismelist olid korraldanud koolis gaasiavarii, sellest siis avariimasinate ja mundrikandjate rohkus.

Koolitus läks plaanipäraselt. Õpetajad on juba selline seltskond, kes alguses lektorisse pisukese külma umbusuga suhtuvad, kuid lõpuks siiski üles sulavad.

Kursuse lõppedes pakkisin oma asjad kokku ja seadsin auto nina Ähijärve suunas, kus toimus hilinemisega õpetajate päeva tähistamine. Antslas Posti tänava lõpus teatas mu tark abiline, et olen soovitud sihtpunktis. Ähijärv Antslas?

Minuga ei ole tark koos luurele minna. Ma olen küll optimistlik kaaslane, kuid väga vilets orienteeruja. Ilmselt suudaksin ma aeg- ajalt eksida omaenda köögiski, rääkimata siis võhivõõrast Lõuna – Eesti väikelinnast.

Kuna viimasel ajal on kollektiiv suur sõbralik vennaskond, siis raputasin maha mõttest navigatsiooniseadmesse sisestada käsklus kodu. Pärast väikest luuret tagurdasin auto taas teele ja kümne kilomeetri pärast olin tänu abistavatele telefonikõnedele kohal. Oi, see oli halb mõte! Samal hetkel jõudis kohale ka väga vilets enesetunne: kurk tulitas, lihased muutusid hetkega valusaiks ning üldine nõrkus võttis võimust. Ma püüdsin olla seltskondlik, aga abituks püüdeks see jäigi. Mul oli masendavalt halb olla. Koju sõitsin autopiloodil.

Olen kelkinud oma hea tervisega, aga tundub, et ma pole siiski roostevaba mõõk. Laupäeval ja pühapäeval hõõgusin otsekui vana reheahi ja olin rohkem horisontaal- kui verikaalasendis. Iga väiksemagi liiguse peale pärlendas otsaesine nagu oleksin veskis paar tundi tööd teha rabanud. Kooris laulaksin praegu ilmselt tenorite häälerühmas.

(Tundub, et tegemist on lihtsalt külmetuse või tavalise gripi, mitte seagripiga, sest ruigama pole ma veel hakanud… 😉 )

 Hüpoteetiliselt olen ma suur batsillipesa, aga kuna palavikku täna enam polnud, siis vedasin end tööle. Tõeline kragisev perpetuum mobile. Loodan, et neile, kes endale gripivaktsiini lasid manustada, polnud mu kohalolekust tervisele ohtu.

* Igiliikur ehk perpetuum mobile on masin, mis liigub või teeb tööd igavesti.

Paula, sul on poisipea…

Tulin mõni tund tagasi juuksuri juurest. See külaskäik annab mulle alati tükiks ajaks hea enesetunde.

Mul on alati kahju neist, kes pikalt oma juuksevärvi vahetuse ja/ või soengu tegumoe üle pead murravad. Olge ometi loomingulisemad! Juba kolmandat aastat helistan juuksurile lakoonilise teatega: “Tulen.” Ja Marju teeb kogu kodutöö: nuputab lõikuse ja valib värvi(d). Tulemus on absoluutselt 100 % õnnestunud.

Täna olen ma nagu Mary Poppins: kasutan iga viimast kui võimalust peeglist mööda minnes sinna pilk heita ning endale vastu vaatavale inimesele naeratada. Nice to meet you!

Baffling

Kuidas käituda, kui ühel päeval avastad, et lähikonnas on asunud tegutsema pesueht pervert?

Ma olen kirjutanud oma korraarmastusest, mis on laienenud ka pesu kuivama panekusse. Pärast pesumasina armulikku tuksatust, mis märgib programmi lõppemist, sorteerin enne nööri alla käiku pesu: käterätid, voodipesu, ihupesu, t- särgid… Mulle meeldib kui pesu on nööril kindla metoodilise korra järgi ja seda on eemalt kena vaadata. Riideesemed moodustavad nööril otsekui sõbraliku Balti inimketi – üks pesunäpp lõpetab ühte ja alustab uut pesuühikut.

Neljapäeval töölt tulles märkasin kohe väikest vahet kuivama pandud pesu reas. See meenutas nagu väljatõmmatud hammast naeruses näos. Pikalt polnud vaja pead murda – kadunud oli ühik aluspesu. Võib – olla oleksin ma pisut vähem jahmunud olnud, kui tegemist oleks olnud Victoria’s Secret´i hirmkalli püksipaariga. Aga paraku oli võetud paar lihtlabaseid puuvillaseid püksikuid, kummgi pisut välja veninud. Esialgu keeldus mõistus ilmselget fakti uskumast, püüdsin oletada, et süüdlane on tuul. Jalutasin tiiru ümber lillepeenarde ja veendusin, et tuul oleks kõigepealt nöörilt rapsinud raskemad käterätid, pealegi olid tühja koha naabruses pesunäpid korralikult kinni. Vähe tõenäoline, et naabrid oma pesu võttes kogemata võõra pesu sekka eksisid ja ühe paari pükse sealt kaasa võtsid. Võib – olla kulus naturaalne pesuese porise X – auto esiklaasi pühkimiseks?

Lõpuks lõin käega – paari poolpiduste pensioniootel  pesupükste kaotus pole veel maailmalõpp.

Täna selgus, et teismelise naabrineti püksikud on nöörilt kadunud. Džiisus, see tekitas reaalsusele läheneva äratundmise ning väga – väga vastiku tunde. Sellele teoreemile on ainult üks tõestus: tegutsemas on haige pervert – naiste pesu ihaleja – fetišist. Issanda loomaaed on tõesti ääretu.

Hakkasin oma pesukorvi revideerima ning avastasin, et kadunud on veel üks nn paarikaupa ostetud püksipaar. Kahjuks pole revisjon täielik – kellel ikka peas oleks kõik pesuvärvid ja – sordid.

Ei teagi nüüd, kas mängida öövahti ja püüda tundmatu nõmediku isik tuvastada või hakata pesu “kaitstud alal” kuivatama… 😦