Sepembrikuu “Eesti Naise” peatoimetaja veerus kirjutas Aita Kivi: ” Arvestatav osa inimesi on mingis vanuses päevikut pidanud. Kas siis, kui oma elamusi vaid paberi või arvutiklahvidega jagatakse, on ikkagi tegemist jagamisega: rõõm saab suuremaks, mure pisemaks pihitud. Iseasi, kas ja mis tunnetega ja millal keegi teine neist kirjutistest osa saab – enamasti on kirjutaja ise see, kes aastaid hiljem oma kogemusi meenutades muigab.”
Kuldsed sõnad.
Täna tahaksin arvutiklahvide vahendusel oma tänutunnet jagada.
Hiljuti tunnistas teleris üks interjueeritav, et masu on inimesed hoolivamaks ning sõbralikumaks muutnud. Võin omast kogemustest kinnitada, et see pole abstraktne jutt, vaid sulatõsi. Näiteid pole kaugelt tarvis otsida: Tiia saatis ämbritäie kukeseeni, Imbi suure karratäie õunamahla, tädi Ellen kolm päratut võrku kartuleid, kolm pirakat kõrvitsat ja pangetäie kirkaid – küpseid jõhvikaid, Aili ämbrikese isuäratavaid pirukaid; täna tõid Uno- Airi kaks latti metskitselihast tehtud suitsuvorsti. Ma tõesti mõnulen selles sõbralikkuse kiirguses! 🙂
Maakera on jätkuvalt ümmargune. Küll see hoolivus kunagi tagasi voolab. Aitäh, teile kõigile!
Karukell, kurvameelsuse rohi 