Hiiliv ja salakaval gripipoiss saigi koduõuelt korjatud pärnaõieteega seljatatud!
Mul on kombeks haige olla päev korraga, sedagi enamasti püstijalu. Viimast korda olin tõsiselt siruli sinisel lehel, ui- ui, kui ammu, lausa üksteist aastat tagasi. Viimasel ajal on minu jaoks ainsaks tõsiseks haiguseks nohu. Kui päevasel ajal lubab nohu veel kuidagi hakkama – nina nohust punane ja pea paks, siis ööd on iseäranis piinavad: ärkan kordi lämbumistunde peale ja keerlen hapnikuvooluks vaba ninasõõret leides nagu grillkana vardas. Ravi või mitte – vähemalt nädala võtab paranemine igal seitsmel juhul. Ei aita ninasprei, hiina palsam, küüslauk, kuum sool ega muud ülistatud imevigurid.
Tegelikult olen perioodiliselt oma külastustega vaevanud vaid hambaarsti, perearsti juures käisin viimati autojuhi lubade kordustrükiks paberit saamas. Hiljuti küsis üks tuttav, kui kõrge mu vererõhk ja -suhkur on. Kui kõrge? Kahtlen, kas mul nad üldse olemas on. 🙂
Mõni tuttav on mu käest otse küsinud, kuidas minuga alati sellised naljakaid asju juhtub. Olgem ausad, küllap juhtub kõigi inimestega, mõni ei julge lihtsalt koomilisi seiku meenutada, kartes end teiste silmis naerualuseks teha. Arvan, et enese üle muigamine pole mingi patt. Vähemalt siiani pole mulle kahju siinsetesse ajaloo annaalidesse ülestähendamisest- enese üle naermisest veel sündinud.
Täna meenutan üht lustakat arstilkäiku.
Ammu aastaid tagasi valutas mu magu. Ei lasknud magada ega süüa. Lõpuks sain saatekirja maovalgustusele röntgenis.
Gastroloog palus mul juua ära klaasitäie hägust vedelikku (loe: kontrastainet) ja asus siis ekraanilt magu uurima. Ilmselt ei näinud ta midagi murettekitavat, palus siiski näidata käega, kus valuaisting kõige tugevam näib. Kompasin häda tegevat piirkonda ning kohkusin hirmsasti: ekraanil oli selgelt näha, kuidas mu maos sirutusid kaunid õied ja sihvakad lehed. Tjah, mõnel on maohaavad, mõnel vähk, minul kasvavad maos lilled!
Alles kui arst ja õde laginal naerma hakkasid, sain aru, et ekraanil ilutsevad õied on pärit mu sõrme ümbritsevast sõrmusest. Maohädasid mul toona ei tuvastatudki. Aga arst kutsus lahkumisel mind lahkelt varsti jälle tagasi – neil polevat kaua aega nii lõbus olnud. 😉
Karukell, kurvameelsuse rohi 