Viimasel ajal on unenäod iseäranis värvilised ja sisukad. Võib- olla on põhjuseks lahtise aknaga magamine? Täna öösel jõudsin oma unenägudega uuele ennekogenematule tasemele. Sõitsin kuhugi autoga, kõrvalistmel istus vanaema. Rääkisin temaga juttu ja korraga taipasin, et vanaema on surnud, järelikult peab kogetu olema uni. Mõtlesin paaniliselt: kui vanaema endale midagi palub, pean leidma mingi põhjuse keelduda. Unenäos surnule midagi anda tähendavat kedagi omastest ära anda.
Eile käisime tädi Ellenil abiks kartuleid võtma. Oi, ma olin tubli! Ah, milline õndsus! Milline õhk! Ilm oli suisa suvine, sestap oleks pidanud kartulivõtt olema lust, aga… lõpuks oleks tahtnud kasutada rämedat sõnavara. Vaod olid päratult pikad ja neid oli tõesti pagana palju. Pärast viit tundi kummardamist- koogutamist tulitas selg päris kõvasti ja täna on jalad valusad ning puised. Nüüd on vaja pisut puhverdusaega, et jälle inimese moodi kõndima hakata. Õnneks oleme nüüd vähemalt talvekartulitega varustatud ja makaroni- riisipäevad ei muutu tüütult perioodilisteks.
Igas nädalavahetuses peab olema vähemalt üks nauding. Selle nädalavahetuse naudinguks marssisime Marjega Hilbale. Imetlesime rohelist loodust ja ahmisime kopsudesse puhast osooni.
Nüüd tuleb suur korvitäis seeni marineerida või praadida. Suureks miinuseks on seentel paraku komme kokku tõmmata nagu elus unistustelgi – suurest korvitäiest jääb alles vaid napp kolmandik. Kahjuks.
Kui liidetavatena kokku panna pruunid kartulid, kuldsed kukeseened, roosad kaseriisikad, kollane liblikas, suhteliselt roheline loodus, kirevad unenäod ja pesukast pilgeni täis musti kartulivõturiideid, saab summaks värviline nädalavahetus.
Karukell, kurvameelsuse rohi 