Kokkuhoiupoliitika süül lösutab auto laisalt garaažis ning kandja varvas- valu saavad isiklikud jalad. Pole hullu, see tööle edasi- tagasi marssimine lisabki pisut füüsilist koormust ning annab paremini võimaluse märgata igapäevaselt sügiseses looduses toimuvaid muutusi. Näiteks täna varahommikul oli paks piimjas udu nagu hiiglaslik gaasirätik mässinud ümbritseva endasse, tehes ümbruse mõneti kummituslikuks. Õhtul jäid eriliselt silma kased. Vene kirjanduses kohtab tihti metafoori – kaske samastatakse neiuga. Kased pole tänavu sügisel mitte neiud, vaid otsekui triibutatud juustega prouad; kummaline, kuidas roheliste okste vahele on siginenud pikad salgud ühtlaseid kuldkollaseid salke.
Mul on tegelikult sellest pidevast kalkuleerimisest, koonerdamisest ja kokkuhoidmisest kõrini! Igatsen taga aegu, kui võisin poest spontaanselt midagi osta: mõne hea raamatu, plaadi või riideeseme, kui tuju tuli, minna kroone lugemata kuhugi välja sööma… Hakka või loteriid mängima!
Ma pole kunagi loterii mänguõnne erilist usku olnud. Aga võib- olla peaks olema, sest ainus kord, kui ma lotopileteid ostsin, ei olnud see sugugi mahavisatud raha.
Mõned aastad tagasi enne mehe töökollektiivi jõulupidu sain ülesande osta kaks jõulupakki, nn naljapakki a´50 raha. Velvol oli tuline kiire ja ta andis mulle kogu ostuoperatsiooni teostamiseks napilt veerand tundi. Põlva poole sõites tiirles mõte palavikuliselt kaubamaja erinevatel riiulitel. 50 krooni pole asjaliku kingi valimiseks just eriliselt suur summa. Arvestada tuli sellega, et kink pidi sobima nii mehele kui naisele. Kingid vallast – suured naiste roosad püksid – pole mulle kunagi meeldinud. Küllap oleksin ostukeskuses jalutades mingi ideepirnike eredalt põlema löönud, aga kahjuks ei võimaldanud seda etteantud ajalimiit.
Enne linnapiiri tuli mulle päästev mõte: ostan Kuuse- taadilt loteriipileteid! Üllatuseks selgus, et antud summa eest sai päris hea peotäie potensiaalseid võiduallikaid (5 kr, 10 kr, 15 kr). Kodus jagasin piletid kahte väärtuselt võrdsesse hunnikusse ja pakkisin ära.
Esimese pakk trehvas metsaülemale endale. Ta asus kohe energiliselt pileteid kraapima… ja tõdes tiba pettunult, et ei võitnud midagi. Teine piletipakk sai jõuluvana tahtel mulle endale. Tegin abitu katse pakki vahetada Tiiaga, kellele samuti oma kingitus oli juhtunud, aga ta naeris mu metsaülema äpardunud kraapimise põhjal välja: parem varblane peos kui tuvi katusel – vanapaberit on eneselgi kodus küll.
Kodus hõõrusin piletid ära ja, ime- imekest!, võitsin kõigi piletitega Kõige suurem võit paljastus Tallinna Loomaaia 5 kroonisest piletist – lausa 500 krooni. Teised võidud olid küll väiksemad, aga kokku sain 50 kroonise piletipaki eest peaaegu 600 krooni! Juhtunu võinuks olla koduülesanne “Selgeltnägijate tuleproovist” osavõtjaile. Kuidas oskasin ma piletid nii täpselt jagada küll võidu- ja tühipileteiks? Ja saada ise kogu priske noosi?
Nii et, vutt- vutt, ruttu pileteid ostma?
Karukell, kurvameelsuse rohi 