Soh! Kartulid on selleks sügiseks sama hästi kui salves. Pidasime talguplaani juba kahel eelneval nädalavahetusel, aga paraku ei eksinud ilmaennustus – hooti sadav tihe vihm tõestas, et tahtmine on taevariik, saamine hoopis iseasi. Aastaid võtsime kartuleid septembri teisel nädalavahetusel, aastaid pidasime pärast kartulivõttu ämma sünnipäeva. Tundub, et Velvo ema dikteeris ka sel aastal teistpoolsusest taevaseid jõude – kartulivõtuilm oli kuldne: päike paistis, muld oli kuiv ja sõmer, kamp kartulivõtjaid rõõsad ja rõõmsad. Selline nagu eile, peakski üks tõeline kartulivõtt olema. Olen absoluutselt elus ja ühes tükis. Pärast kahe esmapilgul tunduva päratu kartulimaa võtmist polnudki seljas tüüpilist liigendist roostes taskunoa tunnet. Selg ei jõudnud isegi pärast kaht tundi koogutamist valusaks jääda. Samas polnud ka looduse armuande – kartuleid sai salve enam- vähem samapalju, kui kevadel maha pandud. Suvised vihmad hoolitsevad riisieksportijate ja makaronitootjate kasumlike müüginumbrite eest. Või siis soodustavad kaalujälgimist.
Ma olen oma spontaanseid väljaütlemisi taltsutanud, aga laupäeval sain ühe mõtlematusega hakkama. Mul on rumal komme vahel suvalised uitmõtted enne suust välja lasta lipsata, kui neid tiba analüüsida jõuan. Ja ehkki lendulastud lause polnud mõelnud solvanguna ning asjaosaline mulle kohe apsaka suuremeelselt andeks andis, andsin endale sõna, et edaspidi loen vähemalt kolmeni ja alles siis ütlen.
Kurvaks jätkuks mu eelmisele sissekandele, sai sõrmusesaaga jätku: eile kadus ühelt sõrmuselt kartulivõtu käigus kivi. See oli küll vaid pipratera suurune tsirkoon, aga kahju on ikkagi. Lubadused tulevikuks: ontlike ehetekandjate ridadesse astumine ja enne töid- tegemisi kõikide väärisehete eemaldamine.
Suvi ja sügis ei jõua oma valitsusaja suhtes ilmselt kuidagi kokkuleppele. Ehkki mõisapargi alleel kõndides on tunne kui pruudil, kes altari eest minema sammub ja kellele kollaseid lehekesi teele loobitakse, on puud kiirel visuaalsel vaatlusel septembri keskpaiga kohta ebaharilikult rohelised. Üleeile hommikul kuulsin, kuidas väike lehelind ikka veel oma silk- solk laulu lüpsis.
Kummaline, aga sel aastal ei olegi tavapärast sügisfrustratsiooni. Uues kaevus on poolteist meetrit selget põhjavett; tellitud loengute hulk parandab pisut kontoseisu (ja muidugi enesetunnet).
Viimased sissekanded on sellised päevikulikud aruanded, aga pole teha – C’est la vie!
Karukell, kurvameelsuse rohi 