Väike rõngas see, tihti tüli teeb…

Täna tegin enda parema käe sõrmele katkise sõrmusega päris kõvasti viga.

Kui me peaaegu 23 aastat tagasi abielusõrmuseid ostma läksime, oli väljas sügav ja tuisune talv. Sõrmused ostsime parajad, kitsad võrukesed nagu mu vanemategi sõrmused. Kui leebelt vabandada tahaks, siis peaks meelde tuletama koolitarkust, mis ütleb, et jahtudes on ainetel omadus tõmbuda kokku. TÕENÄOLISELT olidki sõrmed külma tõttu pisut deformeerunud. Tõenäoliselt. Või peaks süüdistama viimaste aastate pingul sõrmuse olekus keskea tõttu revolutsiooni korraldavaid östrogeene?  

Ma ei kuulu nende kombekate- korralike kodanike hulka, kes enne magamaminekut kõik oma väärtusliku metalli kõrvast, kaelast ja kätelt hoolikalt ära korjavad ja hommikul need tualettlaualt uuesti külge riputavad.

Eelmisel aasta suvel avastasin järsku, et kuldne rõngas keeldub üle sõrme liitekoha tulemast. Esialgsest leebest katsetamisest sai lõpuks meeleheitlik rebimine. Nuta või naera, abi polnud ka kreemist, vedelseebist ja õlist. Suurele pingutusele reageeris sõrm, mis muutus rebimisest järgmiseks hommikuks lillakassiniseks ja tuimaks. Asi oli just täpselt nii halb nagu ta välja nägi või veel hullem.

Viimases hädas seadsin sammud kullassepa juurde, kes võttis kohe spetsiaalsed tangid ja näpistas mu sõrmuse hoobilt kõksti! katki.

Ma olen lugenud, et sõrmuse sümboolika on selle kujus: lõppematu ring tähistab igavikku. Sellepärast pole imestada, et esialgu tundsin ma end üsna näruselt. Mis siis, kui kullassepa hetkeline kõks me ilusa abieluõnne lõhub? Meistrimees muheles mu jätkuvat ohkimist kuuldes ja lohutas, et õnn jäi alles: sunnitud lõige jättis terveks mehe nime ja abielukuupäeva.

Peaaegu aasta käisin välisilmale vaba ja vallatuna ringi. Sõrmuse endist asukohta paljastas vaid reetlik valge triip. Sel suvel sai “poissmeheelust” küllalt ja libistasin katkise sõrmuse sõrme – masu tõttu olen parandustööd ikka ja jälle parematele aegadele lükanud. Pealtnäha sõrmus nagu sõrmused ikka, ainult haaramisel pean olema ettevaatlik.

Edit: Ühes tuntud muinasjutus paneb nõiamoor eksinud õekese puuri ja nuumas teda. “Õhtusöögi” valmisolekut kontroll käis sõrme kaudu – kui sõrm oli parasjagu ponsakas, oli ahjuaeg käes.

Mina olen juba ammu sõrmede järgi küpsetusvalmis. 😉

P. S. Abielusõrmustesse graveerimisel juhtus lustaks lugu. Uurisime kirjetega sõrmuseid ja mu peig hüüatas kohkunult: “Siin on pisike eksitus! Mu sõrmusesse on sinu nimi saanud!” Mille peale kullassepaäri kliendid muhelesid heatahtlikult. Kus see kogemus sõrmustesse graveeritud nimedest esimest korda naist võtval noorel mehel siis olema peakski…