Ei lähe päevagi, mil meedia ei paiskaks õhku valimiseelset erakondadevaheliste mudamaadluse värvikaid pooltoone ja taustavärve.
Tõtt öelda, pole ma kunagi ühessegi parteisse kuulunud. Paar ettepanekut on küll tehtud, aga minu poliitilise ambitsioonituse tõttu on need vaid ettepanekuteks jäänud. Ma olen leidnud teistsuguseid võimalusi elu paremaks muutmiseks ning poliitilise edukuse olen jätnud neile, kel himu suurem.
Aga veerand sajandit tagasi oleks minust saanud küll parteilane – Kommunistliku Partei lihtliige, väikeste möödustega, absoluutselt vabast tahtest.
Seda, et mu lähisugulased on punase poliitika tõttu kannatanud, kodus ei räägitud. Ma teadsin, et ema katse astuda ülikooli arstiteaduskonda lõppes tõdemusega, et endise kodanliku Eesti linnapea tütre koht ei ole nõukogude ülikoolis. Aga kuna ema rääkis seda kiretult ja vaenuta, siis ei osanud ma sellest teadmisest suurt pidada. Küllap oleks ta võinud rääkida, kuidas nad perega küüditamise ajal metsapaos end varjasid; isa oleks võinud rääkida võimu sarjamiseks punaste poolt tapetud noorest onust ja võõrandatud põlistest talumaadest. Aga nad ei teinud seda. Ilmselt olid nad leppinud valitseva paratamatusega ega soovinud süstida vihkamist laste hinge. Seega ei siunatud meie kodus valitsevat korda. Nii ei tekkinud probleeme, kui minust sai oktoobrilaps, hiljem pioneer ja veelgi hiljem jätkuna kommunistlik noor.
Ma olen kohanud kummaliselt palju inimesi, kes taovad rusikaga vastu rinda ja väidavad, et nad pole iial olnud oktoobrilapsed, rääkimata pioneeride ja komnoorte ridadesse kuulumisest. Iseoma lapsepõlvest küll ei meenu, et keegi ei tahtnud või kedagi oleks keelatud väikeseks lenilaseks astuda. Meil oli väga tore pioneerijuht, kes pani meid ühiselt tegutsema, mõtles välja ja viis läbi põnevaid ettevõtmisi – enamus neist mingisuguse punase varjundita. Me korjasime lustiga vanapaberit, -rauda ja ravimtaimi, käisime matkamas, jooksime kadri- ja mardisanti, pidasime vastlapäeva, kohtusime lastekirjanikega ning tegime paljuski sama, mida tänapäeva lapsed.
Kooli tööle asudes selgus, et enamus õpetajatest olid parteilased. Kord kahe kuu kohta koguneti rakukese koosolekuid pidama. Kuna enamus probleemid olid koolikesksed, siis lisati koosolekule laiend avatud – see tähendas kogu pedagoogilisele personalile automaatselt sellel osalemise kohustust. Väheldaste perioodide järel tõstatas direktor üles kooli partei rakukese noorenemise teema, see oli vihje, et ta oleks saanud raporteerida pedagoogilise kollektiivi 100 % – list ühtsust ja üksmeelt. Ehkki ma olin toona süüdimatu sinisilm ja lojaalne alluv, ei sütitanud need ettepanekud mind piisavalt. Kuni… olin saanud kõigile oma katsetele, pääseda mõndagi välisriiki turismireisile, eitavad vastused. Kuna ikka ja jälle mahtus mõni parteiliige sõita soovijate järjekorras minu ette, siis kirjutasin erilise surveta sooviavalduse NLKP ridadesse astumiseks.
Kes arvab, et see lihtne tilu- lilu oli, eksib. Esmalt oli vaja leida kaks soovitajat, kes kandidaadi moraalset ja eetilist puhtust ja vääramatust kinnitas! Soovitajad ma leidsin. Aga paraku partei ei soovinud mind. Direktor sõnas napilt, et parteikomiteest öeldud, et hetkel on intelligentsi plaan täis; NLKP oli eelkõige tööliste- talupoegade partei!
Nii luhtus mu ainus katse astuda parteisse. Võib – olla on kuskil tolmuse riiuli luitunud kaustades alles mu korrapärase käekirjaga kirjutatud avaldus. Ma ei ole sellest kunagi teab mis saladust teinud, pigem on see hea võimalus enese üle muigamiseks. Oli kord nii. Ilmsi.
Eh, kui Venemaa Eesti vallutaks, siis vast ei oleks ma esimeses vagunis, mis kaugesse ja külma Siberisse vurab…
Karukell, kurvameelsuse rohi 