Kui ma peaaegu kaks aastat tagasi oma blogi pidamist alustasin, polnud mul päris täpset ettekujutust, millest ma oma postitustes kirjutama hakkan.
Tänaseks võin julgelt tunnistada, et blogi pidamine on teraapiline ja mentaalselt üsna tervendav tegevus. See on nagu lääne filmidest nähtud nõustaja/ psühhiaatri/ psühholoogi külastamine: lamad mugaval asemel ning aina räägid, räägid seni, kuni oled kriipiva probleemi lahendanud või vähemalt häiriva asja enda jaoks selgeks mõelda jõudnud. Blogi pidamist võib mõneti võrralda ka piljardimänguga: kõksid kirjutades kujutletava kiiga oma uitmõtteid ja mälestusi seni, kuni nad korrastatuna kenasti oma pesadesse on vupsanud. Ja pärast seda on kummastavalt kerge olla.
Oma tänase postituse julguse eest olen tänu võlgu Katale, keda ma kahjuks isiklikult ei tunne, kuid kes ülima siiruse ning avameelsusega enda probleemist kirjutas. Loetu andis mullegi jõudu otsa vaadata minevikust pärit luukeredele ja vaadata tagasi asjadele, mille ma olen püüdnud mälus blokeerida. Varjudele tagasi vaatamine pole sugugi lihtne, aga minevikuga rahu sõlmimiseks siiski vajalik.
Joseph L. Kellermann on kirjutanud oma raamatus “A Guide for the Family of the Alcoholic”, et alkoholism on kolmevaatuseline kurbmäng, milles astuvad lavale vähemalt neli tegelast: joodik ise, tema pere, sõbrad ja töökaaslased. Alkohoolik joob liiga palju, ta jääb purju ning ümbritsevad reageerivad ta joomisele ja selle tagajärgedele. Jooja omalt poolt vastab sellele reaktsioonile uuesti joomisega. Nii lükatakse käima alkoholismile iseloomulik allakäiguspiraal – süütunde ja salgamise karussell.
Akadeemik Ain-Elmar Kaasik on pakkunud, et kogu Eesti elanikkonnast on alkoholisõltlasi 15 %.
Minu isa oli väljakujunenud alkohoolik.
Ma olen seda fakti lapsepõlves ja enamus oma täiskasvanueast häbenenud, püüdsin oma isa pahet eakaaslaste, hiljem sõprade- tuttavate eest kiivalt varjata või vähemalt mahendada- siluda. Lapsed tunnevad end reeglina vanemate pattude pärast süüdlastena. Hiljuti kuulsin, kuidas üks mängukaaslastest kümneaastast poissi tema vanema oletatavate pattude pärast mõnitas. Segaduses väikesel poisil tekkisid süütundest ja häbist psühhosomaatilised kõhuvalud ning läks päris tükk aega, enne kui kodused ta insidendist rääkima said.
Hüva, lapsed lasteks. Palju parem pole lugu täiskasvanutega. Lapsi, kes enda väärtust ise veel tõestanud pole, “identifitseeritakse” ja tembeldatakse kogukonna poolt suuresti tema vanemate staatuse järgi. Meenub, kuidas kuuendas klassis tekkis mul sõbrasuhe aasta noorema avala loomuga tüdrukuga, kelle juuksed olid alati isegi lapse arusaamise kohta häirivalt rasvased ning riietelt õhkus kibedat kirbet konihaisu. Hoolimata tema heatahtlikust loomust ei andnud mu muidu tolerantne ema sellele sõprusele just kõrgemat hinnangut ning näidanud rohelist tuld. Ta ei keelanud otseselt küll Ingaga suhtlemist, kuid kokkuvõtvalt võis tema taunivat suhtumist iseloomustada lause: “Sul on ju nii toredaid sõbrannasid, mis sa selles tüdrukus nii väga leiad!?” Ükskord kutsus Inga mind enda koju ja siis adusin midagi, mis ema kahtlustele- hirmudele aluse võis panna. Inga tuppa minnes pidin läbi minema nende elutoast. Läppunud õhuga räpast tuba kattis räämas tapeet, ruumi keskel asuv laud oli tihedalt tühjade pudelitega, toidujäänuste ja konidega kaetud, võidunud diivanil magas Inga joobes ema, lopsakas rind laia dekolteega plekilisest pluusist välja ripnemas, tema kõrval norskas samas staadiumis järjekordne elukaaslane. Nähtu võikus sööbis kauaks ajaks mällu ning šokeeris mind päris kõvasti.
Ma olin liiga väike, et täpselt määratleda, millal väikesest napsutamisest sai isa jaoks suur sõltuvus. Ilmselt oli mu ema kaua aega tüüpiline naiivitar, kes siiralt uskus, et suudab asja kontrolli all hoida ja isa ümber kasvatada. Kui olin viiene, püüdis ema olukorrast põgenemisega pääseda, ta lihtsalt muretses korteri ja kolis välja, aga nagu alkohoolikute naised ikka, oli ka tema lähisõltlane: kaine isa puistas palju südamlikke vabandusi ja roosilisi lubadusi, mida ta uskus või vähemalt püüdis uskuda, need panid teda andestama – järgmise pettumuseni. Alkohooliku naine lihtsalt elab oma mehe poolt dikteeritud elu.
Ma olen kunagi kirjutanud, et mu isa oli andekas mees. Ta oli hinnatud seltskonnafotograafina, luges palju, oleks võinud oma laialdase teadmiste- ja faktipagasiga “Kuldvillaku” enamusele küsimusele kohemaid vastuse tulistada, ta oli lahtiste kätega ehitaja, jagas elektriasju ning elektroonikat.
Tema häda oli selles, et ta ei talunud alkoholi: jäi väga kiiresti purju ja muutus siis tülinorivaks jõhkardiks ja metsikuks primaadiks. Noorena oli ta nägus mees, oma mitmed armulood kandis ta reflektsioonina üle emale, olles põhjendamatult armukade. Mu esimesed üheksa eluaastat olid suhteliselt kaootilised ja ettearvamatud, sest iial ei võinud arvata, millega päev lõpeb. Tänu sellele kaootilisusele sai mu lapsepõlv ootamatult ruttu otsa, justnagu Kustil ja Itil filmis „Nukitsamees“. Mällu on sööbinud fragment kaugest minevikust: olin pisike tüdruk, oli toimunud järjekordne füüsiline tüli, käisin lapiga ringi, kuivatades ema vererida, mis toa kuidagi talumatult inetuks muutis. Vägivallani läks asi väiksest sõnast, fraasist, mõttest. Abi polnud loota ka ametkondlikelt instansidelt. Mõned korrad helistasid appikarjeist heitunud naabrid miilitsasse; isa viidi ära, ent hommikul oli ta tagasi, kuraasikalt teatades, et oli öö klassivennast miilitsaülema diivanil maganud ja hommikul oli kaastundlik klassivend talle peaparanduseks õlled toonud.
Kübeke leevendava ääremärkusena peab ütlema, et laste vastu isa kätt ei tõstnud, kui välja arvata tõsiasi, et mu õde sündis peksu tagajärjel kaheksandal raseduskuul.
Kainena oli ta musterisa. Ma olin suur tüdruk, kui ta mind ikka veel oma kukil kandis. Ta toitis mu lugemishuvi, lugedes õhtuti raamatuid ette, mängis lauamänge, toetas mu märkide kogumise hobi.
Pärast erakordselt ränka peksu, kui ema raskes seisundis haiglasse viidi, seadis raviarst ema fakti ette: kas ema lõpetab mõrase kooselu või annab haigla avalduse kriminaalasja algatamiseks. Ma ei tea, kas ema kartis, et asja süvenedes on lapsed lõpuks ematud või hirmutas teda teadmine, et tema laste isa võib vangi minna – ta valis variandi A.
Pärast oma ema juurde naasmist kruvis joomine täistuuridele. Uhke naisena keeldus ema elatusrahadest lastele ning seega oli isal nüüd laialt aega ja raha, mida ta seni perega jagama pidi. Kirsiks tordile oli lotopiletiga autovõit. Auto müümisele järgnes ohjeldamatu pidu ja prassimine.
Suure osa suvedest veetsin isa ja vanaema juures. Need olid ajad, mil ta proovis kompenseerida nn isatut elu: ostis mulle kõike, mida ma ihaldasin, viis mind kontserditele ja veetis oma joomakirge taltsutades mu seltsis aega.
Pärast tööle asumist ja laste sündi jäid meie kohtumised harvaks. Mind haavas pisut, et ta ise mu vastu vähe huvi tundis. Isa nägi välja nagu joodikud ikka – tursunud silmaalustega, varavananenud mees. Ta tervis oli viimastel aastatel üsna heitlik. Ajuvähist pääsemine läks talle maksma silma, saatuslikuks sai kopsuvähk. Ta oli surres kõigest 56- aastane.
Ma armastasin oma isa kõigest hoolimata. Isa oli ja jääb isaks. Alati kui ma tema haual käin, tunnen seletamatut nukrust tema tuulde lastud ande ja raisatud elu pärast.
Isa ja ema
Karukell, kurvameelsuse rohi 