Sõõmuke jõule

Põhjust nagu polegi, aga järjekordne masendushoog on saavutanud oma tõusuharja. Loodan, et see möödub kiiresti ja tõsiste tüsistusteta.

Mu suvi on olnud kõike muud kui allumatu ja heitlik – niisugust tühja tammuvat puhkust nagu ei mäletagi.  Tubased tööd peaksid olema küll kõik ornungis. Aga võta näpust, nagu saarlased ütlevad: pole ühti!  Täna Sandra küsis, miks meil jõulupärg ikka veel uksel ripub. Tõesti, miks?

Ma panen kohe tähele kui arvutiekraan on tolmune või ustel väiksemgi plekk, märkan vaibal niidiotsakest… ja nüüd selline 30 cm läbimõõduga pärjake uksel, kust päeval kordi välja lähen ja mida nagu teoreetiliselt ei saaks jätta tahele panemata?

Inimene näeb, mida ta tahab näha ja on harjunud nägema. Muu hajub ning muutub otsekui nähtamatuks. Ma lihtsalt ei näe enam seda hiinlaste pisikeste töökate näppudega valmistatud rohelist monstrumit uksel. Ja lõppude lõpuks on ju loogiline, et kui ta kaheks kuud kenasti nähtamatu on olnud, siis kolm kannatab ta veel vapralt välja. Eh, enne jõule niigi palju sebimist, üks kaunistamisaktsioon on juba ette tehtud.