Lapsed, ärge nihelege pingis ega püüdkegi leida võimalust viimasest tunnist vaikselt minema hiilida! 🙂 Tähtis on, et te käiksite minu sõnade, mitte mu tegude järgi.
Käisin eelmisel nädala kolmel päeval koolitusel ja tundsin, kuivõrd raske on end pärast muretult vaba suve pikkadeks tundideks rahulikult istuma sundida ning mõtteid esinejaga ühel lainel hoida. Vägisi tikkusid pähe rahutud mõtted: suvest on järel põhjakaabe, puhkus on sama hästi kui läbi. Praegu on raske ette kujutada, mismoodi ma omal ajal ülikooli lõpetatud sain: kuni neli pooleteist tunnist loengut ühtejärge istuda, kuulata, istuda ja kuuldut konspekteerida….
Keeran alla küljeklaasi, süütan rumba, annan gaasi ma, sõit võib alata, ah- aha…
Lõpp suvisele voosterdamisele ja vabalt valitud rütmis elamisele! Ahelad kohustavad töölisklassi!
Tegelikult ma armastan oma tööd! See kõlab küll pisut paatoslikult, aga ma vist ei tahaks ega oskakski muud teha. Alati on järjekordse tööaasta palju asju, mis mind rõõmustavad ja/või õnnelikuks teevad: laste säravad silmad, nende kohmakad komplimendid, väikesed armsad üllatused ning pingeliste töönädalate vahel mahedad nädalavahetused.
Miks ma siis hirmuga, nagu vaevatud künnihobune, päevi tööleminekuni loen? Kas sellepärast, et kohe saabuv õppeaasta on täis ebamäärast teadmatust?
Ilmselt tuleb oma positiivsustunnet astmesse kümme kasvatada ja püüda mitte ette muretseda.
Siit küsimus suurele ringile: kes tarkpeadest arvaks, missugune delikatess mu külmkappi ootamatult maabus? Ei arva ära?
Karukell, kurvameelsuse rohi 