Kes otsib, see leiab

Öeldakse, et esimesed kase kollased lehed on avataktiks sügisele, esimesed hallid juuksed suve peas. Ma pole pea kuklas puude latvu uurinud, aga metsas kukeseeni otsides suudavad kollased kaselehed seenelist petta küll.

Tegelikult annavad lähenevast sügisvitraažist  märku hoopis fauna esindajad: ritsikad ja tirtsud siristavad päris arvestatavates detsibeliides – volüüm on põhjas ning häirib lahtise aknaga juba uinumist; hoolimata kuiva pesu mistahes tugevusel raputamisest, võib kindel olla, et mõni kõrvahark on suutnud end ikka õmbluste vahele ära peita; pluss siis arvukad toonekured, kes endale äralennu lähenedes meie tiigi kaldal konnagurmeel hea maitsta lasevad. Sügise märgiks on ka see, et soojalembesed vaaraosipelgad on oma õueeksistentsile hakanud eelistama tubast elu, nad imbuvad peaaegu olematutest pragudest järjekindlalt musta niidina elamisse.

Tjah, sügis on tõepoolest käeulatuses. Peagi: adieu´, suvi! Kõlab vastuoluliseslt, aga selle aasta suhteliselt emotsioonivaene suvi tekitab selline irreaalse tunde, et ta on kestnud igaviku.

Kauplustes käib arvatavasti juba kooliasjaralli.

Kasina aja reisielamused

Kuna tänu viletsale eelarvele on käesolev suvi mulle ütlemata paikne, siis olen oma seiklemis- ja rännuiha proovinud ohjeldada teiste reisielamusi kogedes. Hea juhuse tulemusena sain läbi lugeda “Minu …” raamatute sarjast Islandi ja Hispaania reisi- või olustikumuljed ning lasin oma kujutlusvõime amokki jooksma. Kasinal ajal ajab seegi asja ära.

Omamoodi kummalist fluidumit tekitav on vaadata ameeriklaste televõistlust “The Amazing Race”, mis annab erinevatest paikadest (ehkki pisut kokkusurutud) pildi, peale selle on huvitav jälgidapaaride võistluspingest mõjutatud suhete arengut. Osalejate närvid on väsimusest või kartusest välja langeda ülipingul, sellest tuleneb ka palju erimeelsusi, egoismi ja isegi pahatahtlikkust. Kriitilised situatsioonid toovad lihtsalt inimeste tõelise olemuse välja.

Ma olen ühes oma eelnevas postituses kirjutanud, kuidas me kunagi Ailiga kahekesi mu sünnipäeva tähistama sõitsime ning tagasiteel lootusetult sohu ära eksisime. Auto rattad soises pinnases abitult ringi käimas, jalad porised, sukad katki… ei ühtki valguskiirt, ainult salapäraselt kohiseva metsa hääled ümberringi, boonuseks teadmine, et  järgmiseks päevaks on kolleegidele pika laua tarvis salat veel vaja hakkida; mina kesköö lähenedes katkise autoga kuskil Sirtsu soos… Ma olen muidu, ausõna, vapram, aga sel õhtul oleksin ma virisemise ja hädaldamise kaebekooride konkursi kroonimata kuninganna tiitli lõdva randmega endale saanud. Ent Aili jäi minu ja mu paha tuju vaheliseks puhvriks. Ta ei süüdistanud, ei teinud etteheiteid, ta pani oma x-instinktid tööle ja teadustas, et kuskil peab mõni majapidamine leiduma, Eesti polevat lõppude lõpuks kilomeetreid laiuv inimasustuseta kõrb. Ja lisaks – me polevat ju teab kui kaua ajaliselt sohu sõitnud. Üks võimalus oli edasi haliseda, kurta ja viriseda, teine – järgida optimisti eeskuju. Vahel on hea, kui kellegi reaalsus tuleb ning jõllitab sulle oma suurte silmadega otsa. Hmm. Ja ime- imekest, tagasi kõrtsini oli vast vähem kui veerand tundi pimeduses jalutamist. Aili seesmine olemus oli plaksti! peopesal. Temaga läheks edaspidi isegi luurele (eeldusel, et orienteerub tema, sest teatavasti oln ma ko- hu- tav desorienteeruja).

Aga saate- ja raamatuelamusele eelistaksin ma ikkagi tõelist reisi. Koos meie truude sõprade- nööpidega, keda ma südamest austan ja armastan ning kes näevad maailma läbi samasuguse prisma nagu mina. Või peaaegu samasuguse. Kasvõi mõnele meie väikesaarele. Kohe siiralt ja südamest.

Hundile ei maksa kõhtu kive panna!

Tõenäoliselt arvavad kõik muinasjutusõbrad, et klassikaline “Punamütsike” on igati õnneliku lõpuga, armas muinasjutt. Aga mina olen hetkel enam kui kindel, et sellest niinimetatud õnnelikust lõpust muinasjutu vanaemal tõelised mured alles algasid…

Kuidas see muinasjutt lõppeski? Teatavasti oli aplal hundil pärast ärkamist võimas janu ning ta vaarus kaevuni, et seal oma janu kustutada. Üritas juua, kuid tänu kõhus olevatele rasketele maakividele kukkus kaevu ja uppus. Punamütsikesest sai kuulekas laps, kes enam iialgi ema keelust üle ei astunud ega loata metsa ekslema ei läinud. Aga kõhus vintsutatud vanaema? Ilmselt ei kasutanud ta sellest kaevust vett, kus kuri elajas oma lõpu leidis, kunagi. Ent ilma veeta pole teatavasti elu (kui just Punamütsike vanaemale iga päev mahla või veini asemel vett tassima nõus polnud). Aga, et kaevu rajamine on suhteliselt ettearvamatu ja närviline ettevõtmine, ehkki ta esialgu tundub mis- seal- ikka- teeme- selle- tühja- tähja- ära asjana, teaksin vanaemale rääkida omast kogemusest.

Meie Aksli kodu edenemine seisab praegu kolme k- taga (kaev, korsten, kamin). Kuna veeta toimetamine on üsna raske, võtsime esimese k käsile. Kaevu seega. Kaevuprojektile positiivne vastus käes, tellisime tegijad. Neljapäeva lõunal veeres meie õuele multifunktsionaalne masin. Paar tunkedes tublit noormeest askeldasid nagu agarad töösipelgad: leidsid veesoone, paigaldasid masina ja hakkasid meie tohutuks elevuseks hoogsalt puurima. Nad töötasid niisuguse keskendumisega, et lausa ilus oli vaadata. Paari tunni pärast oli raketega kaevuauk valmis, aga hüpotees ütleb, et kõik on näiline – mingit loodetud suurt arteesiapurset ei saabunud, kaev jäi õhtuni tilgatumaks. Kuna töömehed olid optimistlikud (“Küll see vesi tuleb, ega ta tulemata jää!”), siis laenasime endalegi nende rõõmsaid optimismiraasukesi. Hommikul oli olukord pisut lootusrikkam, kaevu põhi oli kerge sentimeetrise sogase veekorraga kaetud. Kaks päeva pärast augu kaevamist tõi progressiks 6 cm vett. Täna hommikuks oli sellele lisaks immitsenud veel paar sentimeetrikest. Tänaseks on edulootus muutunud imeahtakeseks ehk praktiliselt olematu.

Hoolimata mõnest julgustavast näitest, et vesi võib ka hiljem tulla, on hirm: mis saab, kui oodatud vesi jääbki tulemata? Uus kaevamine, uued ootused?  Hea oleks, kui saaks apteegist masenduslaviini ärahoidmiseks optimismitablette osta. Paluks masenduse vastu paksemat nahka!

* Hundi oleks pidanud siiski muinasjutus puuri panema ja lastele vaatamiseks loomaaeda viima. Uue kaevu kaevamise mure oleks vanaemal ära jäänud. Aga edasistest jamadest paraku õnneliku lõpuga muinasjutud ei räägi. 😦