Kui mu jalad oskaksid rääkida

… siis kurdaksid nad mulle: “Armas peremeees, terve suvi oled sa lasknud meil laiutada kummikutes muru niites ja metsa mööda ragistades, mujal ringi tatsates plätudes, varbavahedes, tossudes või andnud hingata koguni ilma jalatsiteta. Tunneme hirmu, et varsti kängitsed meid terveks koolipäevaks kitsastesse kontsaga kingadesse!”

Ja mul pole nende parasiitmõtete peale midagi muud murelikult ohates öelda, kui: “Nada, bratja, nada!” Muidugi jääb veel võimalus otsida endale mõned väljanägemiselt kohutavad, kuid mugavad vanamutikingad…

Tehniline puue (vol 2)

Laupäeva hommikul heitsin ilma uurimiseks pilgu välja, kui mu pilku püüdis meie akna all seisev auto. Nii, noor naabrimees on jälle autot vahetanud, otsustasin endamisi. Viimane jäigi eelmisite vahetuste intervalle arvestades liiga kauaks.

Masin oli ilus: poleeritult veiklev, kenade valuvelgedega Audi. Kuulutasin kerge heatahtliku kadetusvarjundiga (mitte, et ma nüüd mingi kadepunn oleksin) hääles seda ka oma kaasale: “Naabrid on jälle automarki vahetanud. Nüüd on Audi. Ilusam ja uuem kui meil.”

Velvo heitis pilgu õue ja muigas: “Ma ei viinud eile autot garaaži, totuke, sa ei tunne ära – see on ju meie endi auto.”

Vaat siis säästuaega! Sellised levi- ja mäluaugud siis. Auto saab nii harva sõiduloa, et väljanägeminegi läheb meelest ära… 🙂

* Laps Laura on viimasel ajal nii harva kodus käinud, et mul on hirm, et kui ta laupäeval tuleb, siis ma oma dementsuse juures talt küsin, kes ta on või keda soovib… 😦

Olen õnnelik, et sa just selline oled!

Vahel tuletavad kummalised juhused juhtumised meelde  inimeste väärtushinnanguid. Kahjuks kipuvad need igapäevarutus ununema. Minu tänane postitus on ilmselgelt inspireeritud lähedase ja armsa inimese väärtustest.

Kuna makaronidest js riisist on viimasel ajal saanud rohkem kui küllalt, sõitis Velvo tädi Elleni juurde värskeid kartuleid tooma. 35 km sinna, pisut viisakat suhtlemist- jutuajamist, 35 km tagasi koju. Arvasin  tõenäosusteooria põhjal, et käiguks üle kolme tunni ei kulu, kui sedagi… Ent oletatavatest tundidest sai viis. Aeg venis nagu pehme iiris – ootaja aeg on ju alati pikk. Olin lõpuks juba tiba turris, samas hakkas kuskil kõhusopis kummitama hirm, et midagi on juhtunud. Kuni lõpuks mureobjekt koos kartulikotiga saabus.  “Kus sa siis nii kaua olid?” pahurdasin murelikult.

Hetk hiljem oli mul oma karmi kriitika üle juba piinlik. Selgus, et Kiumas vehkinud tee ääres väike poiss, tema sõber oli eemal nutuses olukorras. Kaheksa- üheksa- aastased noormehed tulnud jalgratastega kodust umbes 7 kilomeetri kaugusele raiesmikule metsmaasikaid sööma, aga õnnetuseks läks ühe poisi jalgratas katki. Lapsed ei märganud mutrivõtit laenama minnes oma uljuses kurja koera hoiatust ja üks neist saigi karistatud – tige koduvalvur rebis oma territooriumit kaitstes poisile suure veritseva haava. Õnnetuseks polnud ka pererahvast kodus, nii jäigi ainsaks võimaluseks hääletades abi saada. Velvo tõstis viga saanud poisi autosse ja sõitis kiiresti Põlva kiirabisse. Väikemehele tehti päris mitu õmblust. Kuna autos jutuajamise käigus selgus, et viga saanud poisi peres pole autot ega isagi, siis viis Velvo poisid pärast koju, ostnud neile enne seda pisut juua. Aga tema abistamismissioon polnud sellega veel lõppenud. Aktsioon jätkus sellega, et ta jõudis veel sõita poiste jalgratastele järele ja viia needki omanikele koju kätte. Hoolimata meie pere praegusest kokkuhoiupoliitikast, tegi see kokku arvestatava hulga kilomeetreid, auto lisakütusekulu, ajakulust rääkimata. “Kuidas ma oleksin lapsed hätta jätnud?” uuris ta.  Aga tõesti, kuidas ta saanuks? Kas kõik mehepojad oleksid nii hoolitsevalt käitunud?

Kuuldu mõjus eriti hingesoojendavalt. Maailmas on niigi palju hoolimatust, küünilisust ja ükskõiksust.

Laupäeva õhtul käisid meil Hilbal külalised, ema- isaga ka peaaegu  kolmene imearmas säravate pruunide silmadega eesti- hindu- briti päritolu Ruudi. Ma olen tuntud lastelemb, aga sellele väikesele poisile hakkas hoopis mu mees esimesest pilgust meeldima: ta jooksis ta järel, istus ta süles ning rääkis temaga oma toredas mudilaskeeles. Teisi inimesi polnud selle pisikese mustika jaoks enam olemas. See oli kokkuvõttes nii armas.

Ellen Niidu “Triinu ja Taavi lugudes” oli vist taat ja memm (või mammi ja papi), kes otsustasid kokku saades: hakkame memmeks ja taadiks. Mitte meheks ja naiseks, emaks ja isaks, vaid just memmeks ja taadiks.

Kõigi nende juhtumiste valguses olen kindel, et Velvost saab kunagi tulevikus superlatiivis hea vanaisa. Ma olen pealaest väikese varba otsani õnnelik, et ta just selline on. Võib olla ma sain oma sisekosmoses esimesel kohtumisel aru, et temast saab tulevikus üks tõeliselt mõnus taadu?

Võin julgelt väita, et kõik millest ma unistanud olen, on kohe siinsamas käeulatuses, mitte kusagil mujal kauguses. M. o. t. t. Ääremärkusena olgu öeldud, et see mõnevõrra banaalne tõdemus teeb mind ütlemata õnnelikuks.