Reedel toimus väike depressiivse suve hingeravi – käisime Kanepi kirikus Jassi Zahharovit- Margus Kappelit kuulamas. Kontsertielamus oli väga bro! Imeline! Paari laulu ajal olin sellises konditsioonis, et võttis silmaääre reetlikult veekalkvele, pidin millegi lustaka peale mõtlema, et mitte nägu lausa märjaks tilgutada. Ainult kolmanda laulu pealt muutus istumine väga väsitavaks: hoolimata pehmest polstrist taguotsal (oh, miks mul pole küll külmkapi küljes asjandust, mis annaks pärast kella kuut kapi avamisel vastu sõrmi?), tundus tõsimeeli, et saba hakkab kasvama. Pfff… Nihelesin pisut, otsisin mugavamat asendit, aga see ei toonud suurt muutust, saba kasvamise tunne muutus järjest intensiivsemaks (hea esituse puhul oleks seda muidugi mugav liputada nagu koerad seda meeldiva inimese puhul teevad). Säh, siis paha siga: millal kärss kärnas, millal maa külmunud. Mõtlesin juba, et miks, pagan, need pingid nii ebamugavad peavad olema ning jõudsin järeldusele, et kui väsinud talupojad kirikusse jumalateenistusele tulid, polnud neil vähematki võimalust tukkuma jääda ja sellega armast Jumalat silma loojalaskmisega pahandada.
See nädalalõpp on üldse musikaalne. Praegu toimub Jurmalas iga- aastane “Uue laine” konkurss. See kindlustab minu poolt kohalikele kanalitele boikoti ja hilisõhtud vene estraadi taktis, täis vene glamuuri, klantsi, minevikust tuttavaid laule ning kaameramehi, kes Tema Kõrgeaususe – Alla Borissovna näo iga tundevirvenduse kibekähku ära tabavad.
Täna magasime lausa lõunani. Naljakas ja isegi piinlik oli pesu välja viia – padjatriibud keskpäeval põiki üle põse jooksmas. Aga pole lugu, viimased äratuseta ärkamised, varsti algab taas nüüd üles, keda needus rõhub – tööinimese põli. 😉
Karukell, kurvameelsuse rohi 