Mängides hingekeeltel

Laura saatis mulle ühe lingi. Tegemist on Ukraina “Talendijahi 2009” võitja Ksenia Simonovaga, kes jutustab liivaga joonistades hingematvalt südamlikke lugusid.

Kutsumata pidulised

Ma ei saa jätkuvalt aru, kuidas hambapasta tuubist tulevad lõpuni ühtlaselt punased- valged triibud; kuidas on võimalik hõbedasele cd- plaadile mahutada terve tuhandete helivarjunditega sümfooniakontsert või kuidas saab kastitäiest õuntest ruumi tekkida vähem kui päevaga mustmiljon väikest tüütut äädikakärbest.

Tegelikult ongi kogu elu hiiglasuur mõistatus.

Tarvitseb vaid sahvriuks avada, kui sealt tormab mulle vastu tõeline äädikakärbsedisko. 😦

It still matters…

Kui ma peaaegu kaks aastat tagasi oma blogi pidamist alustasin, polnud mul päris täpset ettekujutust, millest ma oma postitustes kirjutama hakkan.

Tänaseks võin julgelt tunnistada, et blogi pidamine on teraapiline ja mentaalselt üsna tervendav tegevus. See on nagu lääne filmidest nähtud nõustaja/ psühhiaatri/ psühholoogi külastamine: lamad mugaval asemel ning aina räägid, räägid seni, kuni oled kriipiva probleemi lahendanud või vähemalt häiriva asja enda jaoks selgeks mõelda  jõudnud. Blogi pidamist võib mõneti võrralda ka piljardimänguga: kõksid kirjutades kujutletava kiiga oma uitmõtteid ja mälestusi seni, kuni nad korrastatuna kenasti oma pesadesse on vupsanud. Ja pärast seda on kummastavalt kerge olla.

Oma tänase postituse julguse eest olen tänu võlgu Katale, keda ma kahjuks isiklikult ei tunne, kuid kes ülima siiruse ning avameelsusega enda probleemist kirjutas. Loetu andis mullegi jõudu otsa vaadata minevikust pärit luukeredele ja vaadata tagasi asjadele, mille ma olen püüdnud mälus blokeerida. Varjudele tagasi vaatamine pole sugugi lihtne, aga minevikuga rahu sõlmimiseks siiski vajalik.

Joseph L. Kellermann on kirjutanud oma raamatus “A Guide for the Family of the Alcoholic”, et alkoholism on kolmevaatuseline kurbmäng, milles astuvad lavale vähemalt neli tegelast: joodik ise, tema pere, sõbrad ja töökaaslased. Alkohoolik joob liiga palju, ta jääb purju ning ümbritsevad reageerivad ta joomisele ja selle tagajärgedele. Jooja omalt poolt vastab sellele reaktsioonile uuesti joomisega. Nii lükatakse käima alkoholismile iseloomulik allakäiguspiraal – süütunde ja salgamise karussell.

Akadeemik Ain-Elmar Kaasik on pakkunud, et kogu Eesti elanikkonnast on alkoholisõltlasi 15 %.

Minu isa oli väljakujunenud alkohoolik.

Ma olen seda fakti lapsepõlves ja enamus oma täiskasvanueast häbenenud, püüdsin oma isa pahet eakaaslaste, hiljem sõprade- tuttavate eest kiivalt varjata või vähemalt mahendada- siluda. Lapsed tunnevad end reeglina vanemate pattude pärast süüdlastena.  Hiljuti kuulsin, kuidas üks mängukaaslastest kümneaastast poissi tema vanema oletatavate pattude pärast mõnitas. Segaduses väikesel poisil tekkisid süütundest ja häbist psühhosomaatilised kõhuvalud ning läks päris tükk aega, enne kui kodused ta insidendist rääkima said.

Hüva, lapsed lasteks. Palju parem pole lugu täiskasvanutega. Lapsi, kes enda väärtust ise veel tõestanud pole, “identifitseeritakse” ja tembeldatakse kogukonna poolt suuresti tema vanemate staatuse järgi. Meenub, kuidas kuuendas klassis tekkis mul sõbrasuhe aasta noorema avala loomuga tüdrukuga, kelle juuksed olid alati isegi lapse arusaamise kohta häirivalt rasvased ning riietelt õhkus kibedat kirbet konihaisu. Hoolimata tema heatahtlikust loomust ei andnud mu muidu tolerantne ema sellele sõprusele just kõrgemat hinnangut ning näidanud rohelist tuld. Ta ei keelanud otseselt küll Ingaga suhtlemist, kuid kokkuvõtvalt võis tema taunivat suhtumist iseloomustada lause: “Sul on ju nii toredaid sõbrannasid, mis sa selles  tüdrukus nii väga leiad!?” Ükskord kutsus Inga mind enda koju ja siis adusin midagi, mis ema kahtlustele- hirmudele aluse võis panna. Inga tuppa minnes pidin läbi minema nende elutoast. Läppunud õhuga räpast tuba kattis räämas tapeet, ruumi keskel asuv laud oli tihedalt tühjade pudelitega, toidujäänuste ja konidega kaetud, võidunud diivanil magas Inga joobes ema, lopsakas rind laia dekolteega plekilisest pluusist välja ripnemas, tema kõrval norskas samas staadiumis järjekordne elukaaslane.  Nähtu võikus sööbis kauaks ajaks mällu ning šokeeris mind päris kõvasti.

Ma olin liiga väike, et täpselt määratleda, millal väikesest napsutamisest sai isa jaoks suur sõltuvus. Ilmselt oli mu ema kaua aega tüüpiline naiivitar, kes siiralt uskus, et suudab asja kontrolli all hoida ja isa ümber kasvatada. Kui olin viiene, püüdis ema olukorrast põgenemisega pääseda, ta lihtsalt muretses korteri ja kolis välja, aga nagu alkohoolikute naised ikka, oli ka tema lähisõltlane: kaine isa puistas palju südamlikke vabandusi ja roosilisi lubadusi, mida ta uskus või vähemalt püüdis uskuda, need panid teda andestama – järgmise pettumuseni. Alkohooliku naine lihtsalt elab oma mehe poolt dikteeritud elu.

Ma olen kunagi kirjutanud, et mu isa oli andekas mees. Ta oli hinnatud seltskonnafotograafina, luges palju, oleks võinud oma laialdase teadmiste- ja faktipagasiga “Kuldvillaku” enamusele küsimusele kohemaid vastuse tulistada, ta oli lahtiste kätega ehitaja, jagas elektriasju ning elektroonikat.

Tema häda oli selles, et ta ei talunud alkoholi: jäi väga kiiresti purju ja muutus siis tülinorivaks jõhkardiks ja metsikuks primaadiks. Noorena oli ta nägus mees, oma mitmed armulood kandis ta reflektsioonina üle emale, olles põhjendamatult armukade. Mu esimesed üheksa eluaastat olid suhteliselt kaootilised ja ettearvamatud, sest iial ei võinud arvata, millega päev lõpeb. Tänu sellele kaootilisusele sai mu lapsepõlv ootamatult ruttu otsa, justnagu Kustil ja Itil filmis „Nukitsamees“. Mällu on sööbinud  fragment kaugest minevikust: olin pisike tüdruk, oli toimunud järjekordne füüsiline tüli, käisin lapiga ringi, kuivatades ema vererida, mis toa kuidagi talumatult inetuks muutis. Vägivallani läks asi väiksest sõnast, fraasist, mõttest. Abi polnud loota ka ametkondlikelt instansidelt. Mõned korrad helistasid appikarjeist heitunud naabrid miilitsasse; isa viidi ära, ent hommikul oli ta tagasi, kuraasikalt teatades, et oli öö klassivennast miilitsaülema diivanil maganud ja hommikul oli kaastundlik klassivend talle peaparanduseks õlled toonud.

Kübeke leevendava ääremärkusena peab ütlema, et laste vastu isa kätt ei tõstnud, kui välja arvata tõsiasi, et mu õde sündis peksu tagajärjel kaheksandal raseduskuul.

Kainena oli ta musterisa. Ma olin suur tüdruk, kui ta mind ikka veel oma kukil kandis. Ta toitis mu lugemishuvi, lugedes õhtuti raamatuid ette, mängis  lauamänge, toetas mu märkide kogumise hobi.

Pärast erakordselt ränka peksu, kui ema raskes seisundis haiglasse viidi, seadis raviarst ema fakti ette: kas ema lõpetab mõrase kooselu või annab haigla avalduse kriminaalasja algatamiseks. Ma ei tea, kas ema kartis, et asja süvenedes on lapsed lõpuks ematud või hirmutas teda teadmine, et tema laste isa võib vangi minna – ta valis variandi A.

Pärast oma ema juurde naasmist kruvis joomine täistuuridele. Uhke naisena keeldus ema elatusrahadest lastele ning seega oli isal nüüd laialt aega ja raha, mida ta seni perega jagama pidi. Kirsiks tordile oli lotopiletiga autovõit. Auto müümisele järgnes ohjeldamatu pidu ja prassimine.

Suure osa suvedest veetsin isa ja vanaema juures. Need olid ajad, mil ta proovis kompenseerida nn isatut elu: ostis mulle kõike, mida ma ihaldasin, viis mind kontserditele ja veetis oma joomakirge taltsutades mu seltsis aega.

Pärast tööle asumist ja laste sündi jäid meie kohtumised harvaks. Mind haavas pisut, et ta ise mu vastu vähe huvi tundis. Isa nägi välja nagu joodikud ikka – tursunud silmaalustega, varavananenud mees. Ta tervis oli viimastel aastatel üsna heitlik. Ajuvähist pääsemine läks talle maksma silma, saatuslikuks sai kopsuvähk. Ta oli surres kõigest 56- aastane.

Ma armastasin oma isa kõigest hoolimata. Isa oli ja jääb isaks. Alati kui ma tema haual käin, tunnen seletamatut nukrust tema tuulde lastud ande ja raisatud elu pärast.

                               Isa ja ema

Sõõmuke jõule

Põhjust nagu polegi, aga järjekordne masendushoog on saavutanud oma tõusuharja. Loodan, et see möödub kiiresti ja tõsiste tüsistusteta.

Mu suvi on olnud kõike muud kui allumatu ja heitlik – niisugust tühja tammuvat puhkust nagu ei mäletagi.  Tubased tööd peaksid olema küll kõik ornungis. Aga võta näpust, nagu saarlased ütlevad: pole ühti!  Täna Sandra küsis, miks meil jõulupärg ikka veel uksel ripub. Tõesti, miks?

Ma panen kohe tähele kui arvutiekraan on tolmune või ustel väiksemgi plekk, märkan vaibal niidiotsakest… ja nüüd selline 30 cm läbimõõduga pärjake uksel, kust päeval kordi välja lähen ja mida nagu teoreetiliselt ei saaks jätta tahele panemata?

Inimene näeb, mida ta tahab näha ja on harjunud nägema. Muu hajub ning muutub otsekui nähtamatuks. Ma lihtsalt ei näe enam seda hiinlaste pisikeste töökate näppudega valmistatud rohelist monstrumit uksel. Ja lõppude lõpuks on ju loogiline, et kui ta kaheks kuud kenasti nähtamatu on olnud, siis kolm kannatab ta veel vapralt välja. Eh, enne jõule niigi palju sebimist, üks kaunistamisaktsioon on juba ette tehtud.

Töölainele, valmis sea!

Lapsed, ärge nihelege pingis ega püüdkegi leida  võimalust viimasest tunnist vaikselt minema hiilida! 🙂 Tähtis on, et te käiksite minu sõnade, mitte mu tegude järgi.

Käisin eelmisel nädala kolmel päeval koolitusel ja tundsin, kuivõrd raske on end pärast muretult vaba suve pikkadeks tundideks rahulikult istuma sundida ning mõtteid esinejaga ühel lainel hoida. Vägisi tikkusid pähe rahutud mõtted: suvest on järel põhjakaabe, puhkus on sama hästi kui läbi. Praegu on raske ette kujutada, mismoodi ma omal ajal ülikooli lõpetatud sain: kuni neli pooleteist tunnist loengut ühtejärge istuda, kuulata, istuda ja kuuldut konspekteerida….

Keeran alla küljeklaasi, süütan rumba, annan gaasi ma, sõit võib alata, ah- aha…

Lõpp suvisele voosterdamisele ja vabalt valitud rütmis elamisele! Ahelad kohustavad töölisklassi!

Tegelikult ma armastan oma tööd! See kõlab küll pisut paatoslikult, aga ma vist ei tahaks ega oskakski muud teha. Alati on järjekordse tööaasta palju asju, mis mind rõõmustavad ja/või õnnelikuks teevad: laste säravad silmad, nende kohmakad komplimendid, väikesed armsad üllatused ning pingeliste töönädalate vahel mahedad nädalavahetused.

Miks ma siis hirmuga, nagu vaevatud künnihobune, päevi tööleminekuni loen?  Kas sellepärast, et kohe saabuv õppeaasta on täis ebamäärast teadmatust?

Ilmselt tuleb oma positiivsustunnet astmesse kümme kasvatada ja püüda mitte ette muretseda.

Uus maitseelamus

Võib kindel olla, et elu üllatab just siis, kui sa seda kõige vähem ootad ja sealt, kust sa seda kõige vähem ootad. Meid üllatas tänane hommik õige iseäralikul moel.
Siit küsimus suurele ringile: kes tarkpeadest arvaks, missugune delikatess mu külmkappi ootamatult maabus? Ei arva ära?

 KARULIHA! Õieti karulihasült.

Selle uudisega, et meie hea sõber Uno lasi eelmisel nädalal 140 kilogrammise mesikäpa, olime jõudnud juba harjuda. Aga et varsti saab seda kreisit pala valitud sektsioonis maitsta… Ma kultiveerin küll enda ümber loodussõbralikku maailmavaadet, aga fakt, et karusid meie metsadesse liiga palju saab, õigustab aeg- ajalt nende küttimist ning kui elu selle võimaluse ise koju toob – ka söömist (ee…, esialgu ilmselt siiski ettevaatlikku maitsmist).

Sel suvel on mu tsivilisatsioonist irdumine kaasa toonud tavalisest rohkem korilust ja nüüd lisaks ka selle väidetava hõrgutise. Patoloogiline eeldus  – metslasena toimetulemiseks – on täiesti olemas. Objektiivsete näitajate alusel (seened, marjad) on see suvi olnud suhteliselt viljakas, keldris ägavad riiulid hoidiste all.

Edit: Tahaks loota, et kui sealiha pole meid poris tuhnima ja ruigama pannud, siis ka karuliha ei tekita tahtmist mõmisema hakata, vohavat karvakasvu ning himu- isu talviseks rasvakogumiseks… Kuhjame kokku kõik positiivsed emotsioonid… ja maitseme!

I just love suprises.

Oleme mõne hetke pärast tagasi…

Piisab tunnikesest teleka taga istumisest, kui saad üle valatud kireva reklaamisoustiga. Ma olen reklaamide ostmise- müümise mõju kohal suhteliselt tume, tegelikult pole erilist põhjust ka totaalselt teadlikum olla. Olen küll vahel juurelnud, mis kasu on nii eluvõõraste reklaamihordide eetrisse paiskamisest: suurendab see tõesti läbimüüki? Ehk  kas siis on teleauditooriumis lihtsameelseid, kes muudavad omi tarbijaharjumusi ning tõesti tormavad peale teatud videoklippide järelmõjul kauplusesse üleskiidetud toodet ostma? Või missugune reklaamifirma ajugeenius suudab välja mõelda sellist eksitavat jaburust? Võib- olla pole ma lihtsalt reklaamiusku. Igatahes mingit vaimset transformatsiooni reklaamid minus ei tekita. Iseäranis Poola (seriaal)reklaamid (rumal Ülu, kes pööritab lollakalt silmi ja oskab voltida käterättidest roose).

On teil juhtunud, et kõnnite tänaval ja näete mõnda tuttavat võluvas kleidis? Teete komplimendi ja teie tuttav võtab kotist välja pudeli/ paki pesuvahendiga (kotid on naistel, teadagi, suured) ja patsutab sellele rahulolevalt: “Pese ka sellega, siis on sinugi riided säravate värvidega ja ei mingit väljavenimist, ei iial mingit topilisust…?” Fuuuh! Ärge mitte pakkugegi!

Või mida arvata reklaamist, kus armas Barni- karu viib väikese poisi lustlikule lennureisile Magusa Maitse maale, aga pärast hammustab seesama väike jõngermann “tänuks” karu jalad või pea ära ning pigistab mõmmikut pärast seda, et näha, mida peidab tema kõht? Tekitab kerget õudu, eksole?

Eriliselt haige on see reklaamiklipp, kus pereisa paneb paki veepehmendajat pesumasinale ja sõnab väärikal moel riknenud põranda ja pooleli jäänud pesupesemise jäänud õnnetule kaasale: “Kallis, kui mind kodus pole, tagab tema sinu täieliku rahulolu!” Eh! Järsku peakski oma üksikutele sõpradele veepehmendajat kinkima, et nende sooloõhtute rahulolu oleks tagatud?

Kõige jälgim (see on  tsenseeritud väljend) on see reklaam, kus kraamikaussi veriseid lärtsakaid ja hambaid sülitatakse. See on juba ilmselgelt meditsiiniline probleem. Kui tsiteerida Riisalu, siis kaua võib?

Kõige arusaamatum on reklaam, kus lapsed tekitavad särgile vastikuid ja kangekaelseid plekke ja ema nendib muheledes: “Järgmine kord peate midagi paremat välja mõtlema!”  Ei muud, kui kepsud soojaks ja poodi pesuvahendit ostma!

Ent päris reklaamita ka ei saa. ETV pikemate saadete vahel ma lausa igatsen neid. Et mitte vaadata saadet ristis jalgadega, minna tuua kohvi, käia peadpidi külmkapis või läbi lugeda saabunud meilid.

Oh, naine, sa ise ka ei tea, mida sa tahad…. 😀

Kes otsib, see leiab

Öeldakse, et esimesed kase kollased lehed on avataktiks sügisele, esimesed hallid juuksed suve peas. Ma pole pea kuklas puude latvu uurinud, aga metsas kukeseeni otsides suudavad kollased kaselehed seenelist petta küll.

Tegelikult annavad lähenevast sügisvitraažist  märku hoopis fauna esindajad: ritsikad ja tirtsud siristavad päris arvestatavates detsibeliides – volüüm on põhjas ning häirib lahtise aknaga juba uinumist; hoolimata kuiva pesu mistahes tugevusel raputamisest, võib kindel olla, et mõni kõrvahark on suutnud end ikka õmbluste vahele ära peita; pluss siis arvukad toonekured, kes endale äralennu lähenedes meie tiigi kaldal konnagurmeel hea maitsta lasevad. Sügise märgiks on ka see, et soojalembesed vaaraosipelgad on oma õueeksistentsile hakanud eelistama tubast elu, nad imbuvad peaaegu olematutest pragudest järjekindlalt musta niidina elamisse.

Tjah, sügis on tõepoolest käeulatuses. Peagi: adieu´, suvi! Kõlab vastuoluliseslt, aga selle aasta suhteliselt emotsioonivaene suvi tekitab selline irreaalse tunde, et ta on kestnud igaviku.

Kauplustes käib arvatavasti juba kooliasjaralli.

Kasina aja reisielamused

Kuna tänu viletsale eelarvele on käesolev suvi mulle ütlemata paikne, siis olen oma seiklemis- ja rännuiha proovinud ohjeldada teiste reisielamusi kogedes. Hea juhuse tulemusena sain läbi lugeda “Minu …” raamatute sarjast Islandi ja Hispaania reisi- või olustikumuljed ning lasin oma kujutlusvõime amokki jooksma. Kasinal ajal ajab seegi asja ära.

Omamoodi kummalist fluidumit tekitav on vaadata ameeriklaste televõistlust “The Amazing Race”, mis annab erinevatest paikadest (ehkki pisut kokkusurutud) pildi, peale selle on huvitav jälgidapaaride võistluspingest mõjutatud suhete arengut. Osalejate närvid on väsimusest või kartusest välja langeda ülipingul, sellest tuleneb ka palju erimeelsusi, egoismi ja isegi pahatahtlikkust. Kriitilised situatsioonid toovad lihtsalt inimeste tõelise olemuse välja.

Ma olen ühes oma eelnevas postituses kirjutanud, kuidas me kunagi Ailiga kahekesi mu sünnipäeva tähistama sõitsime ning tagasiteel lootusetult sohu ära eksisime. Auto rattad soises pinnases abitult ringi käimas, jalad porised, sukad katki… ei ühtki valguskiirt, ainult salapäraselt kohiseva metsa hääled ümberringi, boonuseks teadmine, et  järgmiseks päevaks on kolleegidele pika laua tarvis salat veel vaja hakkida; mina kesköö lähenedes katkise autoga kuskil Sirtsu soos… Ma olen muidu, ausõna, vapram, aga sel õhtul oleksin ma virisemise ja hädaldamise kaebekooride konkursi kroonimata kuninganna tiitli lõdva randmega endale saanud. Ent Aili jäi minu ja mu paha tuju vaheliseks puhvriks. Ta ei süüdistanud, ei teinud etteheiteid, ta pani oma x-instinktid tööle ja teadustas, et kuskil peab mõni majapidamine leiduma, Eesti polevat lõppude lõpuks kilomeetreid laiuv inimasustuseta kõrb. Ja lisaks – me polevat ju teab kui kaua ajaliselt sohu sõitnud. Üks võimalus oli edasi haliseda, kurta ja viriseda, teine – järgida optimisti eeskuju. Vahel on hea, kui kellegi reaalsus tuleb ning jõllitab sulle oma suurte silmadega otsa. Hmm. Ja ime- imekest, tagasi kõrtsini oli vast vähem kui veerand tundi pimeduses jalutamist. Aili seesmine olemus oli plaksti! peopesal. Temaga läheks edaspidi isegi luurele (eeldusel, et orienteerub tema, sest teatavasti oln ma ko- hu- tav desorienteeruja).

Aga saate- ja raamatuelamusele eelistaksin ma ikkagi tõelist reisi. Koos meie truude sõprade- nööpidega, keda ma südamest austan ja armastan ning kes näevad maailma läbi samasuguse prisma nagu mina. Või peaaegu samasuguse. Kasvõi mõnele meie väikesaarele. Kohe siiralt ja südamest.

Hundile ei maksa kõhtu kive panna!

Tõenäoliselt arvavad kõik muinasjutusõbrad, et klassikaline “Punamütsike” on igati õnneliku lõpuga, armas muinasjutt. Aga mina olen hetkel enam kui kindel, et sellest niinimetatud õnnelikust lõpust muinasjutu vanaemal tõelised mured alles algasid…

Kuidas see muinasjutt lõppeski? Teatavasti oli aplal hundil pärast ärkamist võimas janu ning ta vaarus kaevuni, et seal oma janu kustutada. Üritas juua, kuid tänu kõhus olevatele rasketele maakividele kukkus kaevu ja uppus. Punamütsikesest sai kuulekas laps, kes enam iialgi ema keelust üle ei astunud ega loata metsa ekslema ei läinud. Aga kõhus vintsutatud vanaema? Ilmselt ei kasutanud ta sellest kaevust vett, kus kuri elajas oma lõpu leidis, kunagi. Ent ilma veeta pole teatavasti elu (kui just Punamütsike vanaemale iga päev mahla või veini asemel vett tassima nõus polnud). Aga, et kaevu rajamine on suhteliselt ettearvamatu ja närviline ettevõtmine, ehkki ta esialgu tundub mis- seal- ikka- teeme- selle- tühja- tähja- ära asjana, teaksin vanaemale rääkida omast kogemusest.

Meie Aksli kodu edenemine seisab praegu kolme k- taga (kaev, korsten, kamin). Kuna veeta toimetamine on üsna raske, võtsime esimese k käsile. Kaevu seega. Kaevuprojektile positiivne vastus käes, tellisime tegijad. Neljapäeva lõunal veeres meie õuele multifunktsionaalne masin. Paar tunkedes tublit noormeest askeldasid nagu agarad töösipelgad: leidsid veesoone, paigaldasid masina ja hakkasid meie tohutuks elevuseks hoogsalt puurima. Nad töötasid niisuguse keskendumisega, et lausa ilus oli vaadata. Paari tunni pärast oli raketega kaevuauk valmis, aga hüpotees ütleb, et kõik on näiline – mingit loodetud suurt arteesiapurset ei saabunud, kaev jäi õhtuni tilgatumaks. Kuna töömehed olid optimistlikud (“Küll see vesi tuleb, ega ta tulemata jää!”), siis laenasime endalegi nende rõõmsaid optimismiraasukesi. Hommikul oli olukord pisut lootusrikkam, kaevu põhi oli kerge sentimeetrise sogase veekorraga kaetud. Kaks päeva pärast augu kaevamist tõi progressiks 6 cm vett. Täna hommikuks oli sellele lisaks immitsenud veel paar sentimeetrikest. Tänaseks on edulootus muutunud imeahtakeseks ehk praktiliselt olematu.

Hoolimata mõnest julgustavast näitest, et vesi võib ka hiljem tulla, on hirm: mis saab, kui oodatud vesi jääbki tulemata? Uus kaevamine, uued ootused?  Hea oleks, kui saaks apteegist masenduslaviini ärahoidmiseks optimismitablette osta. Paluks masenduse vastu paksemat nahka!

* Hundi oleks pidanud siiski muinasjutus puuri panema ja lastele vaatamiseks loomaaeda viima. Uue kaevu kaevamise mure oleks vanaemal ära jäänud. Aga edasistest jamadest paraku õnneliku lõpuga muinasjutud ei räägi. 😦