Linauss

Veider, kuidas koju ostetud suuremad ja väiksemad vidinad hakkavad kohemaid lisaaksessuaare nõudma: keraamiline pliit uue, õige põhjaga potte- panne, tolmuimeja tolmukotte, mikroahi kaanekest, mis püüab rasva- või toidupiisakesed kinni ega lase neid sattuda pragudesse, kus minu väikeste prullakate näppudega on neid ülimalt raske kätte saada.

Kui me vähem kui kümme aasta magamistoas kapitaalselt remonti tegime, tellisime endale sõbralikust ning soojast männipuidust magamistoamööbli: päratu riidekapi, laua ning korraliku voodi külgedelt eenduvate alustega öölampidele ja nelja kõhuka sahtliga panipaikadeks. “Kui suure voodi teen?” küsis mööblimeister. Kui suure? Ikka kahele inimesele, olime kindlad. Kättesaamisel osutus voodi hiiglaslikuks. Selgus, et vooditelgi on oma suuruskvoodid, senine voodi kvalifitseerus pooleteiseinimese  voodiks. Nüüd koputas rohkem kui õrnalt õlale teadmine, et kiiremas korras on vaja uut voodipesu, vanade kohta kipakad, oleks tagasihoidlikult öeldud. Peagi oli kapis kaks komplekti normatiivset voodipesu.

Annaks kohe midagi suurt ja ilusat inimesele, kes mõtles välja voodi! Sweet, sweet bed! Uues voodis maitses uni paremini kui vanas. Aju beetalained  taandusid kiiresti alfalaineteks, tekitades voogava tunde enne uinumist. Ei olnud probleeme, et keset ööd leiad end kõikumas voodi äärel, kuhu kaasa sind tasakesi nüginud on või avastad ühtäkki end tekitult (suur voodi nõudis loomulikult ka suuremat tekki). Aga hommikused tähelepanekud olid alati ühesugused: mu mehe voodipoolelt oli lina keras nagu rullbiskviit. Vahetasin linapanemise taktikat: 1/3 vabast linaäärest madratsi alla toppimiseks minu poolele, 2/3 talle. Ei mingit muutumist! Hommikul tervitas mind ärksalt vasakul voodipoolel juba tuttav linast koosnev, nüüd juba pirakam madu. 

Aastakene tagasi kinkis Marje mulle sünnipäevaks kauni hiinahõngulise bambusvartega ja väikeste roosade kirsiõitega voodipesukomplekti. Õhkasin õnnelikult: linaussi päevad on nüüdseks lõpuks loetud!  – mõnusalt täispuuvillasest komplekti linal olid äärtes kummid. Kui vanasõna mugandada, siis ei maksa naerda enne hommikut, sest ärgates tabas mind idülliline äratundmine – Heureka! – lina oli ikkagi jätkuvalt ussina rullis.

Ma ei tea, mis ikkagi sunnib armast inimest öösel grillkanana ühelt küljelt teisele pöörlema. Pealtnäha on ta uni rahulik kui lapsukesel. Ainult pisut norskamist. Äkki tegutseb meil öine saladuslik linakerija? Rahutu kangekaelne linauss?

Aga elu veereb jätkuvalt nagu hernes. Homme on vahelduseks esimene tõsine tööpäev. Nädalaks. Siis saab neli nädalat puhkust edasi nautida.