Kui aja kulu kohta head võrdlust otsida, siis tundub, et see on nagu kummipael: sügisest kevadini tõmmatakse seda pikkamööda pingule ja suve hakul lastakse lahti… Üks- kaks- kolm ning hirmruttu see suvevaheaeg läbi ongi. Viimasel ajal ei suuda ma kuidagi mõista nädalapäevade vaheldumise loogikat. Iga päev on puhkepäev ja ühtlasi töine päev. Samas on selline uniselt kiire kulgemine praeguse kokkuhoiuliste standardite järgi päris rahuldav viis puhkamiseks. Palju aega enesele, mõnulemisele, mittemidagi tegemisele. Pikad unetud öösse triivivad õhtud, sest hommikul saan magada nii kaua kui hing ihaldab.
Hetke kesksuvine ilm on praegu nagu kuum tummine supp. Isegi see pisike sibin- sabin vihma ei riku tuju, lööbki tolmu kinni ja rahustab seenesõltlasi. Veider lugu on selle suveajaga: kuskilt ei valuta. Pole tööpingeid, pole ka vaevusi. Tervis, tänan küsimast, on vägagi korras. See tekitab tahtmatult veendumuse, et kõik tervisega seotud probleemid on psühhosomaatilise kasvupinnaga. Suves on palju hingerahu ja tasakaalu – but I still love my job.
Et mitte suvevoostri tiitlit väärida, võtan aeg- ajalt ette suurejoonelisemaid koristamisaktsioone. Täna ründasin keldrit. Tegelikult olen oma korda kolm piiritu optimismipuhangus otsustavalt alla marssinud, ent siis jälle miljon põhjust leidnud, et asi pooleli jätta. Ebameeldivate asjadega pealehakkamine on nagu dieediga alustamine: homme! Uskumatu kui palju träni üks panipaik sisaldada võib! Hetkeks tekkis tahtmine revolver haarata. Kes mind vähegi teavad, võivad tunnistada, et mingi räpakoll ma nüüd küll ei ole. Ma pole küll teab mis koguja- kröösus, kes igasugust nostalgilise väärtusega stuffi säilitaks, aga piisk- piisa haaval kogu see mammona sinna kogunenud on, headel põhjustel nagu ikka: terve hulk poolpiduseid kohvimasinaid (järsku leian mõnelegi vahetuskannu), väsinud köögitoole (ehk mõni meistrimees oskab parandada), tühje plastist grill- liha potsikuid (hea suvel metsas marju korjata) ja suuri jäätisekaste (mõnus Hilbal salateid pakkuda), tarbetuid nõusid, lillepotte, tühje purke, tühje purke, tühje purke…, tühje, pooltäis ja kasutamata värvipurke, -rulle, -pintsleid, voolikuid, antenne, tööriistu (mille olemasolu meelestki läinud ning mille ostmine päevakorras – näiteks kõblas) ja asju, millele ma isegi nime ei oska anda. Ei tule ühtki vandenõuteooriat pähe, et keegi kiusuks nad sinna sokutanud on – kõik nad on olnud mingil hetkel tähtsad ja millekski kindlasti head, aga kui nad aastateks seisma on jäänud… Panipaigad pole teatavasti kummist. Julge hundi rind on ikka rasvane: ma ei andnud koristamisel aega taandridadeks, tühikuteks, mõttepausideks ja kirjavahemärkideks – rahmeldasin ligi neli tundi jõuliselt nagu neandertallane ja olin pärast nagu Higiste Hobuste Klubi liige. Rahulolev pilk korrastatud ruumile oleks lõdvalt lasknud pr Anthea Turneri “Täiuslikust koduperenaisest” valge kinda testi tegema tulla. Jah, jäätmekäitluspunkti konteinerid said tõepoolest mehiselt täiendust.
Täiendust said ka talvevaru, sest metsamarja hooaeg on pidulikult avatud. Kui arvutiklahvid oleksid värvitundlikud, siis oleks postitus värvikalt lillakas – küüned on küürimisest hoolimata ikka veel mustikatest pisut sinakad. Aga käte värvimuutus on kõigi nende vastikute sääskede, parmude ja muude vastikute putukate, kellega ma metsas perioodiliselt võitlust pidasin, kõrval köki- möki. Kuus purki moosi pani mind tundma küll ma olen alles tubli tunnet (paluks ilutulestikku!). Iseenda patsutamine on asi, millega ei peaks koonerdama.
Eile lõpetasin Kivirähu “Mees, kes teadis ussisõnu” ning selle tulemusena hakkas öösel mu meel rändama kusagil teises, kirjanduslikult tuttavas dimensioonis. Uni täis priskete udaratega hundinäoga lehmi, sääri lakkuvaid naistemaiaid karumõmme, kitsesuuruseid kirpe ja pikkade habemetega kohtlaseid vanamehenässe, kellel sihvakad siud ümber kaela ripuvad. Ei tea, kas oli ajastus halb või polnud õiget meeleolu, polnud sellist ahnet lugemist, pigem selline vinduv veerimine. Ma pole vatis kasvanud, aga raamat tundus mulle kohati liiga küüniline ja sünge. Aga läbi ta sai.
Ah- jaa, mu keldri koristusaktsioon sai kuninglikult tasutud: leidsin lõpliku lihvi andmiseks põranda pühkimisel koguni kolm 20- sendist! Kitsal ajal asi seegi.
Karukell, kurvameelsuse rohi 