Keegi võiks vaevaks võtta ning välja selgitada, kus lõpeb meil Lõuna- Eesti teede ääres laialt levinud esinduslike kaunite siniste, valgete ja roosade lupiinide kasvuareaal ja tarnida neid majesteetlikke lilli lõikelilledena sellisesse piirkonda, kus neid ei kasva. Olen kindel, et ostjaid neile rohkeõielistes kobarates õite ja sõrmjate sulglehtedega iselaadsetele taimedele leiduks. Ja mis peamine – ei mingit kasvatamisvaeva, mine ja korja sületäite viisi!
Algus on alati armas. Esimene võilillenupp – oh, kuidas ta kevadel südant soojendab! Aga aja arendedes, nädal- paar hiljem, neid võilillenutte nähes enam just rõõmust ei rõkka – ei jõua jõudsalt edenevat kollendavat välja ära kiruda. Muruniiduki ja co tubli töise tegutsemise tulemusena tundub plats sile ja mõnusalt nüditud. Ent juba poole tunni pärast turritavad ei- tea- kust kavalalt maad ligi naaldunud kangekaelsed võilillevarred pead. Tahaks…, aga viisaka inimesena ei ropenda.
Inimene harjub uskumatult kiiresti. Alles see oli, kui piidlesin Selveris lõunamaiseid maasikaid ja nõristasin sülge nagu Pavlovi koer. Nüüd olen juba nädalakese punaseid ponsakaid maasikaid ahminud, söönud, mekkinud, maitsnud, on himu kuhugi kaugele kadunud. Piilun neid halvasti varjatud vastumeelsusega. Hetkel ei veaks mind ka traktoriga maasikakausi juurde.
Eile veendusin, et olen tõesti arengupeetusega või vähemalt mu nahk on. Esmaspäeval siblisin poolteist tundi lõõmava päikese käes porgandipeenart rohides ning olin kindel, et öised piinarikkad keeramised on kindlustatud. Pole tõestatud, aga tõenäoliselt põlvnen ma valgenahaliste aadlipreilide soost. Aga võta näpust, ei midagi. Teisipäeval võtsin puhverduspäeva, enam päikest peale võtta ei riskinud. Üllatus missugune: teisipäeva hilisõhtul, rohkem kui kolmkümmend tundi hiljem, lõi seljale päevitustriibud ja tulitamine oli vupsti! kohal.
Vanarahvas teab, et pärast jaani lõpetab kägu kukkumise. Odra okas minevat kurku. Tühi jutt! Veel eile kuulsin kägu.
Sisekosmoses on praegu emotsionaalselt hea ja rahulik aeg. Elagu soe suvi ja puhkus!
Karukell, kurvameelsuse rohi 