Linauss

Veider, kuidas koju ostetud suuremad ja väiksemad vidinad hakkavad kohemaid lisaaksessuaare nõudma: keraamiline pliit uue, õige põhjaga potte- panne, tolmuimeja tolmukotte, mikroahi kaanekest, mis püüab rasva- või toidupiisakesed kinni ega lase neid sattuda pragudesse, kus minu väikeste prullakate näppudega on neid ülimalt raske kätte saada.

Kui me vähem kui kümme aasta magamistoas kapitaalselt remonti tegime, tellisime endale sõbralikust ning soojast männipuidust magamistoamööbli: päratu riidekapi, laua ning korraliku voodi külgedelt eenduvate alustega öölampidele ja nelja kõhuka sahtliga panipaikadeks. “Kui suure voodi teen?” küsis mööblimeister. Kui suure? Ikka kahele inimesele, olime kindlad. Kättesaamisel osutus voodi hiiglaslikuks. Selgus, et vooditelgi on oma suuruskvoodid, senine voodi kvalifitseerus pooleteiseinimese  voodiks. Nüüd koputas rohkem kui õrnalt õlale teadmine, et kiiremas korras on vaja uut voodipesu, vanade kohta kipakad, oleks tagasihoidlikult öeldud. Peagi oli kapis kaks komplekti normatiivset voodipesu.

Annaks kohe midagi suurt ja ilusat inimesele, kes mõtles välja voodi! Sweet, sweet bed! Uues voodis maitses uni paremini kui vanas. Aju beetalained  taandusid kiiresti alfalaineteks, tekitades voogava tunde enne uinumist. Ei olnud probleeme, et keset ööd leiad end kõikumas voodi äärel, kuhu kaasa sind tasakesi nüginud on või avastad ühtäkki end tekitult (suur voodi nõudis loomulikult ka suuremat tekki). Aga hommikused tähelepanekud olid alati ühesugused: mu mehe voodipoolelt oli lina keras nagu rullbiskviit. Vahetasin linapanemise taktikat: 1/3 vabast linaäärest madratsi alla toppimiseks minu poolele, 2/3 talle. Ei mingit muutumist! Hommikul tervitas mind ärksalt vasakul voodipoolel juba tuttav linast koosnev, nüüd juba pirakam madu. 

Aastakene tagasi kinkis Marje mulle sünnipäevaks kauni hiinahõngulise bambusvartega ja väikeste roosade kirsiõitega voodipesukomplekti. Õhkasin õnnelikult: linaussi päevad on nüüdseks lõpuks loetud!  – mõnusalt täispuuvillasest komplekti linal olid äärtes kummid. Kui vanasõna mugandada, siis ei maksa naerda enne hommikut, sest ärgates tabas mind idülliline äratundmine – Heureka! – lina oli ikkagi jätkuvalt ussina rullis.

Ma ei tea, mis ikkagi sunnib armast inimest öösel grillkanana ühelt küljelt teisele pöörlema. Pealtnäha on ta uni rahulik kui lapsukesel. Ainult pisut norskamist. Äkki tegutseb meil öine saladuslik linakerija? Rahutu kangekaelne linauss?

Aga elu veereb jätkuvalt nagu hernes. Homme on vahelduseks esimene tõsine tööpäev. Nädalaks. Siis saab neli nädalat puhkust edasi nautida.

Olemine – in a small way

Kui aja kulu kohta head võrdlust otsida, siis tundub, et see on nagu kummipael: sügisest kevadini tõmmatakse seda pikkamööda pingule ja suve hakul lastakse lahti… Üks- kaks- kolm ning hirmruttu see suvevaheaeg läbi ongi. Viimasel ajal ei suuda ma kuidagi mõista nädalapäevade vaheldumise loogikat. Iga päev on puhkepäev ja ühtlasi töine päev. Samas on selline uniselt kiire kulgemine praeguse kokkuhoiuliste standardite järgi päris rahuldav viis puhkamiseks. Palju aega enesele, mõnulemisele, mittemidagi tegemisele. Pikad unetud öösse triivivad õhtud, sest hommikul saan magada nii kaua kui hing ihaldab.

Hetke kesksuvine ilm on praegu nagu kuum tummine supp. Isegi see pisike sibin- sabin vihma ei riku tuju, lööbki tolmu kinni ja rahustab seenesõltlasi. Veider lugu on selle suveajaga: kuskilt ei valuta. Pole tööpingeid, pole ka vaevusi. Tervis, tänan küsimast, on vägagi korras. See tekitab tahtmatult veendumuse, et kõik tervisega seotud probleemid on psühhosomaatilise kasvupinnaga. Suves on palju hingerahu ja tasakaalu – but I still love my job.

Et mitte suvevoostri tiitlit väärida, võtan aeg- ajalt ette suurejoonelisemaid koristamisaktsioone. Täna ründasin keldrit. Tegelikult olen oma korda kolm piiritu optimismipuhangus otsustavalt alla marssinud, ent siis jälle miljon põhjust leidnud, et asi pooleli jätta. Ebameeldivate asjadega pealehakkamine on nagu dieediga alustamine: homme! Uskumatu kui palju träni üks panipaik sisaldada võib! Hetkeks tekkis tahtmine revolver haarata. Kes mind vähegi teavad, võivad tunnistada, et mingi räpakoll ma nüüd küll ei ole. Ma pole küll teab mis koguja- kröösus, kes igasugust nostalgilise väärtusega stuffi säilitaks, aga piisk- piisa haaval kogu see mammona sinna kogunenud on, headel põhjustel nagu ikka: terve hulk poolpiduseid kohvimasinaid (järsku leian mõnelegi vahetuskannu), väsinud köögitoole (ehk mõni meistrimees oskab parandada), tühje plastist grill- liha potsikuid (hea suvel metsas marju korjata) ja suuri jäätisekaste (mõnus Hilbal salateid pakkuda), tarbetuid nõusid, lillepotte, tühje purke, tühje purke, tühje purke…, tühje, pooltäis ja kasutamata värvipurke, -rulle, -pintsleid, voolikuid, antenne, tööriistu (mille olemasolu meelestki läinud ning mille ostmine päevakorras – näiteks kõblas) ja asju, millele ma isegi nime ei oska anda. Ei tule ühtki vandenõuteooriat pähe, et keegi kiusuks nad sinna sokutanud on – kõik nad on olnud mingil hetkel tähtsad ja millekski kindlasti head, aga kui nad aastateks seisma on jäänud… Panipaigad pole teatavasti kummist.  Julge hundi rind on ikka rasvane: ma ei andnud koristamisel aega taandridadeks, tühikuteks, mõttepausideks ja kirjavahemärkideks – rahmeldasin ligi neli tundi jõuliselt nagu  neandertallane ja olin pärast nagu Higiste Hobuste Klubi liige. Rahulolev pilk korrastatud ruumile oleks lõdvalt lasknud pr Anthea Turneri “Täiuslikust koduperenaisest” valge kinda testi tegema tulla. Jah, jäätmekäitluspunkti konteinerid said tõepoolest mehiselt täiendust.

Täiendust said ka talvevaru, sest metsamarja hooaeg on pidulikult avatud. Kui arvutiklahvid oleksid värvitundlikud, siis oleks postitus värvikalt lillakas – küüned on küürimisest hoolimata ikka veel mustikatest pisut sinakad. Aga käte värvimuutus on kõigi nende vastikute sääskede, parmude ja muude vastikute putukate, kellega ma metsas perioodiliselt võitlust pidasin, kõrval köki- möki. Kuus purki moosi pani mind tundma küll ma olen alles tubli tunnet (paluks ilutulestikku!). Iseenda patsutamine on asi, millega ei peaks koonerdama.

Eile lõpetasin Kivirähu “Mees, kes teadis ussisõnu” ning selle tulemusena hakkas öösel mu meel rändama kusagil teises, kirjanduslikult tuttavas dimensioonis. Uni täis priskete udaratega hundinäoga lehmi, sääri lakkuvaid naistemaiaid karumõmme, kitsesuuruseid kirpe ja pikkade habemetega kohtlaseid vanamehenässe, kellel sihvakad siud ümber kaela ripuvad. Ei tea, kas oli ajastus halb või polnud õiget meeleolu, polnud sellist ahnet lugemist, pigem selline vinduv veerimine. Ma pole vatis kasvanud, aga raamat tundus mulle kohati liiga küüniline ja sünge. Aga läbi ta sai.

 Ah- jaa, mu keldri koristusaktsioon sai kuninglikult tasutud: leidsin lõpliku lihvi andmiseks põranda pühkimisel koguni kolm 20- sendist! Kitsal ajal asi seegi.

Ilusad hetked Karevaga

Ja aegamisi musse tuleb rahu,

settib kõik mis olnud hajali.

See kõik mis ära minusse ei mahu

jääbki mööda ilma laiali.

Osa sest jääb minu sõpradesse,

vahel kaugelt vastu kajades,

nii ka nemad jäävad minu sisse,

elan surmani neid vajades.

***

Mossitus

Tahtmatult lõikan end lahti
maailma heledast raamatust.
Küsid, mis minuga lahti
ning sinu hääles on saamatust.

Valede magusat prahti
tõsidus varjab kui tüll,
sinustki lõikan end lahti.
Küsid: On valus? On küll.

***

Hõikad enesesse, vastu ent ei kaja.
Kas kõik jääbki nõnda? Aastateks?
Räägid armastusest terve eluaja,
aina räägid.
Ent ka elada on vaja –
niisiis kohtumised, käigud, kellaajad,
suhted, suhtumised, keelepeks…

Talvest talve unevalge lumi sajab.
Valge tassi põhjas tume kohvipaks.
Kõik on säratu ja selge. Nutmaajav.
Hõikad enesesse: kas kajab?
Ei, ei kaja.

Hing saab täis.
Ja ikka sama sajand.
Kõik on keeruline nagu ükskordüks.
Kes sa oled?
Tüdruk? Luuletaja?
Räägid armastusest terve eluaja,
sama üksik nagu igaüks.

Ring saab täis.
Ja ikka sama maja
seisab keset linna: Harju 1.
Raske pauguga käib kinni uks,
kõrvus kaua kummitab veel kaja:
kas kõik jääbki nõnda?
Aastateks?

Põhimõte

Iga peeker põhjani juua,
olgu kibe või magus see sõõm.
Õnnekillust kaleidoskoop luua,
et saaks tuhande kordseks su rõõm.

Käia kõikide Kolgata läbi,
teades hästi kui magus on patt.
Kanda eneses põlgust ja häbi,
hoida puhtust veel kiirgavat.

iga viimne kui võimalus võtta,
kõige halvemast sõeluda head.
ja kui tulebki minna sul sõtta,
kanda lipuna enese pead!

Loomalapsed hädas

Kui elad oma õue all, ei tea mis toimub kaugemal, oh, sa pime-pime-pime, maailm on imeline…

Maailm on tõesti imeline, elu toob ootamatuid kohtumisi. Juba reedel märkasin, et Hilba palkmaja kilega kaetud akende rebenenud august süstib edasi- tagasi väsimatu halli- musta- valgekirju värvuke. Kontrollimisel osutusid mu oletused tõeks. Velvo leidiski vilka linavästrikupaari kurna ja neli pesa hüljanud, lendamist harjutavat poega. Olen lugenud, et linavästrikud on uskumatult leidlikud ja julged pesaehitajad. Linnuema ja -isa saavad  turvalise pesapaiga valimise eest küll maksimumpunktid, kuid ei arvestanud oma linnumõistusega, et pojad ei oska või julge neile avatud maailma lipendavast kileaugust järgneda. Kolm linnupoega sai Velvo väiksema või suurema jõupingutusega kätte ning nemad tähistasid vabadust lendutõusmisega täiel rinnal. Neljas, see lollike Ivan, oli end isoleeriribasse suutnud mässida. Ta tiib oli silmnähtavalt vigastatud ja kaelake isoleerist hõõrutult verine. Muru peale tõstetuna tegi ta haledaid ja läbikukkunud katseid õhku tõusta. Kuna hakkas sadama päris tugevat vihma, siis sai ta endale ööks seltsiks vihmaussi ja leivatüki, vihma ning kiskjalike kavatsustega kasside- röövlindude kaitseks katsime ta suure pappkarbiga. Hommikul nägi linnukese kael parem välja, aga tiib oli jätkuvalt pisut abitult lääbakil. See ei takistunud teda eblakalt murul ringi kepslemast ja kangekaelselt ema kutsumast. Ei osanud teda enam kuidagi aidata ega muid mugavusi hõbekandikul kätte kanda. Sellega meie poputusprogramm lõppeski. Viimaks suudab ema teda paranemiseni toita või kui mitte, siis tuleb leppida sellega, et looduse toitumisahel vajab ohvreid ega maksa elada helesinises usus, et kõik lood lõpevad hästi. Tahaksin suuta mõne vee tagurpidi voolama panna, aga kahjuks ei oska.

Teine kummaline kohtumine leidis aset pisikese Roberti sünnipäeval. Pererahva toanurgas suures kastis hullas meie suureks üllatuseks rõõmsameelne oravapoeg. Ta oli ilmselt pesast alla kukkunud ning ei hoolinud korduvatest katsetest teda puule tagasi integreerida – kukutas end sealt kibekiirelt maapinnale tagasi. Kalmer sai õpetust kogenud oravapoegade päästjalt: oravapoiss pandi kasti, talle pandi seltsiks puuoksi, toiduks pähkleid. Oksad kooris ta oskuslikult paljaks, pähkli katki hammustamise nipi õppis omapäi ära. Maire toitis teda esialgu paksud kindad käes, sest oravakese hambad olid väga teravad. Samas jätkusid kannatlikud katsed pika redeliga käbikuninga kõrgusega harjutamiseks, mis tõsi, taas luhtusid. Järsku põeb ta tõsimeelselt kõrgusekartust või puudub tal motivatsioonipakett? Üks asi on lugeda, kuidas oravad magavad. Hoopis teine lugu on ise visuaalselt veenduda, kuidas hullamisest ja askeldamisest väsinud oravalaps, oma pehme koheva saba keha ümber keritud, sügavat loomalapse und magab.

Kui oravake puu otsas hakkamasaamisel sama visa vastupanu osutab kui seni, tuleb talle kasukodu leida. Näiteks Elistvere loomaparki.

Aftereffect

Viimasest sissekandest on juba jupp aega möödas. Asi pole laiskuses, vaid teemapuuduses. Lihtsalt olen sellises konditsioonis, et pole millestki erilisest kirjutada. Päevad on üsna üheülbalised, pisikeste variatsioonidega. Olen olnud nagu uimane töömesilane. Uimasusest hoolimata on olnud kasutegur siiski suhteliselt positiivne: 43 purki kirgast maasikamoosi, korvitäis mesiselt lõhnavaid kuivatatud pärnaõisi, rohitud kasvuhoone ja peenrad, n- korda muru pügamist, mõnus koduõllene pärastlõuna Marjega, südamlik kokkusaamine emaga ja isa haua külastamine. Hoolimata sellest, et pean end paadunud lugejaks, häbi mul olgu ja saba mul tulgu, pean tunnistama: hr Mati Uni on takistanud uute raamatute kandmist läbiloetud raamatute nimekirja.

Suve süda saab kohe- kohe murtud, päevad on juba tiba lühemad, ent suvesoe laseb end ikka veel oodata. Paadunud optimistina loodan ikka veel, et ülejäänud suvi tuleb päikesepaistelisem ja soojem. Kahjuks on siiani domineerinud nohused, sombused ja jahedamad ilmad.  Tegelikult tahaksin midagi audiovisuaalset kogeda – mõnda head kontserti või etendust, aga masu ajal on pakutav valik kesine, lihtsalt välja minemine välja minemise pärast on rahakotile kurnav.

Minu õnnetust möödund suvisest car crash´ist on möödas nüüd juba pisut rohkem kui aasta, aga painav hirm pole kuhugi kadunud. Isegi kui ma ise roolis pole, vaid istun autos kaasreisijana, olen pidevalt pillikeelena pingul. Tarvitseb mõnel autol pisut ohtlikum manööver sooritada, kui alateadvus ise hakkab justkui genereerima mõtteid läbielatust: meelekohad tukslevad, selg tõmbub kergelt higiseks ja veresooni ummistavad kujutluspildid möödunust. Uskumatu, et see väikene põks suutis minus nii palju vanu hirme esile kutsuda. Elan nagu varjuderiigis ning isegi siseruumis söendan vaevu olnut meenutada.

Ma olin äsja kaheksaseks saanud. Enne Valgemetsa Pioneerilaagrisse minekut seisis ees kohustuslik arstlik läbivaatus. Mul pole sest traagilisest päevast erilisi mälestusi: ei mäleta, mis mul seljas oli või mida arsti kabinetis kogesin, miks ma linnas just isaga olin. Igatahes kindel on see – isa pani mind ühe töökaaslase autosse, et see mind koju viiks.  Edasine võib vabalt olla täiskasvanute tõlgendus. Kas autojuht jäi väsimusest tukkuma (räägiti eelmise õhtu pummelungist ja kergest pohmelusest?) või püüdis suurel kiirusel sigaretti süüdata/ kustutada, igatahes kaldus auto teelt kõrvale ja põrutas hooga vastu alleel kasvavat tugevat tamme. Tundub, et visadus ja ellujäämine olid mulle sisse programmeeritud, kass kukkuvat ikka käppadele. Kuidas ma vigastatuna autost maha sain? Miks ma kohe kokku ei varisenud, vaid autopiloodil jalgsi õiges suunas astuma hakkasin? Oli see juhus, et ema just samal hetkel hakkas poodi minema, teadmata, milline verdtarretav pilt teda teel ees ootab? See võis olla võigas pilt isegi paljukogenud meedikule: mööda teed tuleb isiklik laps, nägu risti- põiki lõhki, hambad haavast paistmas, riided hüübinud verest läbi imbunud… Minu mälu lülitus sisse taas kiirabiautos. Mäletan, et valges kitlis arst rääkis muga pidevalt, proovides takistada mind uinumast. Haiglas viidi mind kohe opisaali. Ma ei mäleta, et mul oleks valus olnud, pigem oli näo õmblemine ebameeldiv. Järgmine päev oli sõna otseses mõttes üdini pilditu, kuna mu nägu oli üleni paistes, olid täielikult kinni paistetanud ka silmad. Söögiisu oli olematu, ega ma oma lapitekki meenutava tepitud suuga palju süüa saanukski, suur verekaotus tekitas tohutu janu. Vanaema toodud kolmeliitnine õunamahk kadus kui kerisele.

Mulle tundub, et olime palatis neljakesi. Minu kõrvalvoodis lamas rõõmsameelne volüümikas proua, kes redelilt kukkudes oli vigastanud oma selga; vastasvoodis vanamemm, kes kuumaveepoti endale selga tõmmanud ja pidevalt valudes oigas (ehkki tema sonimise põhjal: “Pojake, miks ma mulle seda tegid?” põhjal usuti, et vanatädi õnnetuse põhjus oli kelleski teises); akna all oli noor neiu, kes haiglas oma noormehega mootorrattal sõidul õnnetusse sattus. Ma olin palatis kõige noorem, tänu sellele sain enam täiskasvanute tähelepanu ja hellitamist. Hoolimata sellest, oli mul igav. Mõnevõrra oleksid igavust peletanud ema toodud lauamängud, oleks ainult mängukaaslaseid jagunud. Mul on meeles, kuidas ma värvilistele mängunuppudele vatist ja hõbedastest kommipaberitest kleite modelleerisin ja voodis külili lühinäidendeid etendasin.

Kümne päeva pärast sain haiglast välja. Siis ilmnesid õnnetuse esimesed järelnähud – ma kartsin pikka aega kohuvavalt igasuguste mootorsõidukitega sõita. Ent sõita tuli ja mitte vähe, sest pärast õnnetust kutsusid kohustuslikud etüüdid uurija juurde. Hirm oli tõesti tugev, mulle tundus iga hetk, et kohemaid sööstab auto või buss teelt välja ja põrutab vastu… midaiganes. Kas oli see sõidust saadud šokist või mingist sisemisest trotsist, igatahes keeldusin ma uurijaga rääkimast. Ei aidanud kena jutt, palumine, meelitamine, kurjustamine või ähvardamine. Alles ei tea mitmendal- setmendal korral läksid mu keelepaelad lõpuks valla ja uurija kuulis, mida kuulda tahtis elik mida vähest juhtunust mäletasin.

Mingid lünklikud mälestuskillud on ka kohtuistungilt. Ma olen päris kindel, et vanem mees, kes niiskel silmadel väriseva käega mu pead püüdis silitada, oli avarii põhjustanud juht.  Ma ei tundnud ta vastu vaenu või viha, ehkki ta õnnetuspaigalt minema jooksis ja mind abitult üksi jättis, mul oli tast tegelikult lapselikul moel kahju.

Ma ei meenuta juhtunut peaaegu kunagi. Vahel harva küsib mõni uudishimulik, kust ma endale näole päratu kolmnurkse armi olen hankinud. Ma olen õppinud end peeglist vaatama ja seda armi mitte nägema nagu on harjunud sellega mu omaksed, sõbrad ja tuttavad. Kuid praegu tunnistan, et ükskõik, millise šablooni järgi ma ka juhtunut ei mõõdaks, on selge, et see igivana lapsepõlvest pärit hirm hingab taas kuklasse. Eelmise suve insident äratas ta varjusurmast jälle üles. Hirm on kaitsja läbielatud valu eest. Kust küll hankida soomusrüüd selle kaitseks, et (motoriseeritult) edasi  kulgeda? Viige palun see hirm ära!

Life is what happens to you while you‘re busy making other plans.

Häälekas ja sõnatu

Kui hetkel valitaks Aasta Roppsuu- Röökurit, siis tänase päeva seisuga oleks antud veiklev trofee sama hästi kui mu elutoa kapi klaasitagust kaunistamas! (kauakestvad ovatsioonid)

Ma üllatasin täna ennastki! Ei oleks arvanud, et mu hääleaparaat on võimelike nii kõrgeid ja ebatsensuurseid sõnu välja tooma. Olen muidu selline mömm suhteliselt malbe ja leebe, proovin reeglina asju tasa ja targu lahendada, aga täna sai mu mõõt triiki täis, küljelt vaadates on lausa priske kuhjake peal. Kindlasti polnud minu eesmärgiks panna maailm teistpidi pöörlema või teha mingit ühiskonnatalasid kõigutavat revolutsiooni. Ah, milles asi? Lihtsalt teatud stereotüüpsetele hälvikutele ja joomahulluses visklevatele inimestele viisakas jutt enam ei mõju. Tundub, et meie koridoris plingib neile kiri: SIIN ASUB KÕIGI KÜLA JOODIKUTE KUSELA!

* Täienduseks kell  22.40: just lõppes järjekordne kusen- kuhu – tahan joomari aktsioon. Welcome to my hell! Ärgu keegi väitku, et ma olen preili Peps ja tunnen end asjata halvasti. Viimasel ajal pole omas kodus enam mingit privaatsust. Hetkel on välisuks lukus, aga päev pole veel läbi… Lihtsalt tülgastav! Nutan taga aegu, mil me trepikojas valitses puhtus, vaikus ja kord. Niuks! Niuks! Niuks!

Äriidee?

Keegi võiks vaevaks võtta ning välja selgitada, kus lõpeb meil Lõuna- Eesti teede ääres laialt levinud esinduslike kaunite  siniste, valgete ja roosade lupiinide kasvuareaal ja tarnida neid majesteetlikke lilli lõikelilledena sellisesse piirkonda, kus neid ei kasva. Olen kindel, et ostjaid neile rohkeõielistes kobarates õite ja sõrmjate sulglehtedega  iselaadsetele taimedele leiduks. Ja mis peamine – ei mingit kasvatamisvaeva, mine ja korja sületäite viisi!

Suvevärvid suus ja seljal

Algus on alati armas. Esimene võilillenupp – oh, kuidas ta kevadel südant soojendab! Aga aja arendedes, nädal- paar hiljem, neid võilillenutte nähes enam just rõõmust ei rõkka – ei jõua jõudsalt edenevat kollendavat välja ära kiruda. Muruniiduki ja co tubli töise tegutsemise tulemusena tundub plats sile ja mõnusalt nüditud. Ent juba poole tunni pärast turritavad ei- tea- kust kavalalt maad ligi naaldunud kangekaelsed võilillevarred pead. Tahaks…, aga viisaka inimesena ei ropenda.

Inimene harjub uskumatult kiiresti. Alles see oli, kui piidlesin Selveris lõunamaiseid maasikaid ja nõristasin sülge nagu Pavlovi koer. Nüüd olen juba nädalakese punaseid ponsakaid maasikaid ahminud, söönud, mekkinud, maitsnud, on himu kuhugi kaugele kadunud. Piilun neid halvasti varjatud vastumeelsusega. Hetkel ei veaks mind ka traktoriga maasikakausi juurde.

Eile veendusin, et olen tõesti arengupeetusega või vähemalt mu nahk on. Esmaspäeval siblisin poolteist tundi lõõmava päikese käes porgandipeenart rohides ning olin kindel, et öised piinarikkad keeramised on kindlustatud. Pole tõestatud, aga tõenäoliselt põlvnen ma valgenahaliste aadlipreilide soost. Aga võta näpust, ei midagi. Teisipäeval võtsin puhverduspäeva, enam päikest peale võtta ei riskinud. Üllatus missugune: teisipäeva hilisõhtul, rohkem kui kolmkümmend tundi hiljem, lõi seljale päevitustriibud ja tulitamine oli vupsti! kohal.

Vanarahvas teab, et pärast jaani lõpetab kägu kukkumise. Odra okas minevat kurku. Tühi jutt! Veel eile kuulsin kägu.

Sisekosmoses on praegu emotsionaalselt hea ja rahulik aeg. Elagu soe suvi ja puhkus!