Kallistamisest, näoilmetest ja rahvusküsimustest

Mulle meeldib kohutavalt kallistada ja kallistatud saada! Viimasel ajal on kallistamise komme tasahilju ka rahvalikumad mõõtmed saanud, aga sellist populaarsust nagu Lõuna- Euroopas või koguni Lõuna- Ameerikas, ei saa ta vist kunagi. Tühja sest kallistamisest! Esmane probleem, millega veidi aktiivsemalt Eestis tegelema tuleks hakata, on keskmise eestlase näoilme. Katseks võiks vaadelda vastutulevaid inimesi. Vean kihla, et üldjuhul on 10/9- st torssis, mornid või lausa kurjad. Mitte, et tänaval ühtepuhku naeratuseks hambaid peaks paljastama, aga ikkagi… Meenub, kuidas Hispaania väikeses Vecindario linnas uitasime hiiglaslikus kaubanduskeskuses. See oli tõesti päratu – pärast kolme korrust tundsin end lausa lülijalgsena. Et oma kuumavaid taldu pisutki jahutada, istusin kaaslasi ootama jäädes pingile. Väikese aja jooksul käis kolm murelikku kohalikku küsimas, kas mul on halb, kas ma olen millegi pärast mures, kas nad saavad mind kuidagi aidata. Võttis energiat ja vaeva selgitamaks: mul pole halb, ma pole mures ega vaja abi, vaid olen lihtsalt väsinud. Edasiste kaastundlike pilkude eest kaitsesin end energilise naeratusega. Pole salata, et olen Tartus nuttu tihkudes kaootiliselt mööda tänavat jalutanud ega mäleta, et see kellelegi vähemalgi määral korda oleks läinud.

Tegelikult ajendasid mind käesolevat postitust kirjutama kaks ajaleheartiklit, üks neist Õhtulehest, teine Postimehest. Esimeses antakse teada, et sumomaadleja Baruto abiellus Jaapanis venelanna Jelenaga. Õnnitlevate kommentaaride hulka on poetunud suhteliselt sapiseid. Kleepisin siia väikese valiku neist (ausõna, need polnud kõige äärmuslikumad):

• Vene naiselt palju pisikesi venelasi siis ka, kellele kamaaruskat õpetada ja seda, kuidas venemaad ja putinit tuleb ikka armastada rohkem kui eestlasi – nii ta paraku kipub olema, et naine annab lapsele oma rahvuse, koduse keele, kasvatuse ja kombed rinnapiimaga ja omakeelse hällilauluga…igal juhul pettumus.
• Enne vaatasin: ahhaa, see on see eestlane, kes sumos ilma teeb. Nüüd vaatan: ah see on see eestlane, kes isegi Jaapanist ei leidnud midagi paremat kui venelase.
• Ta võikski Venemaale jääda, need ta võidud ei oma enam ka meile erilist tähtsust…

Lugesin neid kommentaare ja suur ürgnukrus ning vaakumlik tühimik tuli peale, hakkas kuidagi ebameeldiv. Milleks selline omamoodi ksenofoobia? Miks me oleme küll niivõrd sallimatud, umbusklikud ja kurjad? Me oleme väikerahva kohta ühalt üllatavalt uhked ja isepäiselt paindumatud, toimides nagu teerullid, teisalt liialt alandlikud ja kuulekad. Mis siis selles nii patust on, et edukas sportlane leidis truu kaaslase, kes teda võõrsil toetab ja mõistab? Ega kommenteerijad ju temaga elama pea! Anna Levandi on ära õppinud veatu eesti keele ja on oma tõekspidamistes, lojaalsuses ja suhtumistes rohkem eestlane, kui mõnedki sünnijärgsed seda on.

Ilmselt on need kommenteerijad väike väärastunud kamp, kes tulistavad niipea, kui ükskõik millist liikumist märkavad ning saavad sellest lühiajalise rahuldustunde. Aga võib- olla näitavad nad eestlaste tõelist palet: magusaim toit on teine eestlane. Kuidas muidu mõista tahet elada teise inimese elu, arvustades tema valikuid ja väärtushinnanguid.

Kel vähegi hommikurutus Terevisiooni oli võimalik jälgida, sel jäi tõenäoliselt silma sõbralik ja särasilmne kokapoiss Roman, kes püüdlikult armsal moel eesti keelt räägib. Ta annab positiivse laengu terveks päevaks. Leidsin südamliku artikli Romani suhtumisest Eestisse ja eestlastesse ning oleks teda pärast lugemist kallistada tahtnud. Nii palju positiivset energiat!

Kui suures osas maailmast määrab rahvuse pass, mida inimene taskus kannab, siis eestlased teevad rahvusest erilise käsitluse: eestlased ja eestimaalased. Järsku peaks probleemsetes rahvusküsimustes eelkõige iseendast alustama?

Rumal rahutus

Viimasel ajal valdab mind mingi rumal rahutus. Tõenäoliselt kutsusid selle esile raisku lastud kinkekaardid ja vananenud load, aga võib – olla on vanus mu intelligence quotient´i vähendanud või olen ma lihtsalt abstraktsetel põhjustel hajameelsemaks jäänud.

Täna tuli Tiiaga juttu auto ülevaatusest ja ma tundsin, kuidas järsku süda ühe löögi vahele jättis ja stressikoll pead tõstis. Kas veel üks totralt mugav unustamine? Alles hetkelise mälukontrolli pärast veendusin, voila´, võin veel lõdvalt kolm kuud muretult ringi sõita.

Ma pole kindel, kas see pole mitte järjekordne luul, aga mulle tundub, et ülevaatusel suhtutakse naistesse pisut leebemalt kui meessoost autoomanikesse.

See arvamus ajas sügavamad juured, kui kolm aastat tagasi Velvo Elhardiga ülevaatuselt läbi ei saanud – pidurite näit oli allapoole lubatud normi. Aega piduriklotside vahetamiseks kulus üle lubatud normi ehk siis üle kalendrikuu. Päevale, mil auto lõpuks korda sai, oli määratud mu diplomitöö eelkaitsmine. Oleks ökoloogiline ja ilus sõita Tartu bussiga. Aga kuna siis ei olnud hetkel valitsevat obligatoorset säästukava, siis lootsin enne kaitsmist siiski ülevaatuselt läbi tuisata ning seejärel autonina Tartu poole keerata. Kahjuks jõudsin ülevaatusele täpselt 5 minutit enne lõunat. Tund aega tühja tolgendamist ei mahtunud mu tihedasse ajakavva sugugi. Jäi võimalus riskida. Tark vanasõna ütleb, et küsija suu pihta ei lööda. Ei löödudki. Kas oli põhjuseks mu õnnetu olek või ülevaataja hea tuju – ilmselt kübeke mõlemat. Veeresin autoga ülevaatuspunkti rõõmsalt sisse.

Tegelikult selgus, et rõõmustamiseks nii väga põhjust polegi. Pidurite näit oli jätkuvalt vilets. Proovisin puusalt tulistada. “Õhk on veel vahetamisest vahel,” oletasin optimistlikult. “Varsti hakkavad pidurid korralikult tööle.” “Tjah,” muheles ülevaataja lõbustatult, “teie juttu kuulates usun juba, et võib – olla hakkab parem tagatuli samuti a j a  j o o k s u l tööle.”

Järgmiseks paluti mul kapotialune lahti teha. What? Mul pole iial tarvidust vaadata, mis on auto esiotsa all, sestap polnud imestada, et mul polnud halli aimugi, kuidas kapott lahti käib. Auto siseelu tundmaõppimine on seni mu jaoks nagu Hispaania Inkvisitsioon olnud. Ma pole mingi naisšovinist, aga auto korrashoid on minu arusaamade kohaselt mehe ülesanne. Ülevaatajal oli ilmselgelt lõbus. Väikese plõksuga avas ta salongist kapoti kaane: “Tulge vaadake ka sisse, muidu arvate, et see on seljakottide hoiuruum!” 

Asi päädis sellega, et sain ülevaatuse tehtud normaalsummaga, ehkki oleksin ajalimiidi ületamise eest pidanud rohkem maksma. Kes nüüd kiljuda ja näppu kurjalt viibutada tahab, et niimoodi need avariiohtlikud autod teedele saadetakse, siis neile võin ääremärkusena kinnitada, et mastaapset rikkumist ei esinenud: tagatuli sai vahetatud ja pidurid said tõesti üsna pea enese värskendamisega hakkama.

Uitmõtted kasvuhoonest

Eile sai valatud sõna otseses mõttes rohkelt isiklikku higi ja verd. Hoolimata suhteliselt sombusest ilmast oli kasvuhoones temperatuur laes – igale ruutmeetrile tilkus otsaesiselt ohtralt higi; kasvumajas mugavalt sisseseadnud tüütu sääseparv hoolitses mõningase verekaotuse eest. Kiskusin raevukalt umbrohtu, käeseljaga silmile tilkuvat higi pühkides, kätega tulutult sääski tõrjudes ning tekkinud sügelevaid sääsekuplasid kratsides, ise samas vaikselt omaette pahuralt porisedes. Tulemus oli karm: õhtuks olin läbi kui läti raha (see väljend on nüüd oi, kuidas eriliselt päevakohane), aga selle eest valitses kasvuhoones eeskujulik umbrohutus ja suur plats poolniisket nuru sai niidetud.

Tegelikult elame me suurepärases ja turvalises kliimavöötmes. Ei mingit hirmu ootamatute maavärinate, lumelaviinide, orkaanide, taifuunide või vulkaanipursete ees. Võib uljalt ujuma minna, kartmata, et mõni ablas krokodill, jõehobu või verejanuline hai ründaks ning uidata metsas, kohtamata kiskjalikke tiigreid, lõvisid, pantreid või gepardeid. Meie rästik on muu maailma mürgiste roomajate seas, kellest mõnede tibatillukesest 0,0… milligrammist mürgist piisab silmapilkseks surmaks, lausa süütu poisikene. Rääkimata siis kägistavatest anakondadest, mürgistest meresiilikutest, tsetsekärbestest, skorpionitest või muudest rohkem või vähem eluohtlikest elajatest. Muidugi jäävad nimekirja väikesed vastikud puugid, aga tundub, et omad on neile pühad – nende aastate jooksul pole Hilbal meie pere kehal veel ükski neist söögilauda leidnud (et mitte ära sõnada: ptüi- ptüi- ptüi! sülitan kolm korda üle vasaku õla). Seega – mõned viletsalt vihmased või lihtsalt külmavõitu suveilmad ei anna põhjust emigreerumiseks. Meile jääb valgete suveööde laisk müstika.

Inimene on teatavasti kõikvõimas. Tekib küsimus, miks ei ole aretatud sääski, kes vere asemel hoopiski tselluliiti imeks?