Eelmise aasta kevadel kinkis päkapikk Liia meile Hilbale 36 hariliku kukerpuu istikut. Okkalistele isenditele vististi meeldis nende uus elupaik. Nad läksid varsti püüdlikult lehte, moodustasid roosakaid kobarõisikuid ning mõned usinamad ilmestasid rõõmutut luitunud varakevadist ümbrust jätkuvalt oma eelmisaastaste purpurpunaste marjatilkatega.
Üritasin hoiduda taimedele muruniidukiga liiga tegemast ning kakkusin kukerpuude alla kasvanud heina käsitsi. Ettevaatusest hoolimata sain päris mitu salakavalalt teravat astelt sõrme. Mõned võõrkehad õnnestus välja sikutada, aga kolm neist olid liigagi mugavalt end näppu seadnud. Velvo üritas sissetungijaid nõelaga eemaldada, ent pisukese torkimise peale loobus ta kirurgi mängimisest. Vasaku käega iseenda paremas surkimine polnud teab mis mugav ja kokkuvõttes ka tulutoov ettevõtmine. Pisikesed tumedad täpid ei rikkunud küll mitte üks teps käte kaubanduslikku väljanägemist, aga tegid toimetamisel kõvasti tuska – tugevam näppude kokku pigistamine tegi teravat valu. Kui muud tööd said virisemata tehtud, siis ületamatult raskeks kujunes väsinud nööpide etteõmblemine.
Pluus on triigitud, nüüd, nada, fedja, nada, nööbid vaja ette saada. Üritasin vasaku käega õmmelda. See primitiivne ponnistamine pani mind meenutama (vasakukäelist) kindakudumist neljandas klassis.
Ma ei usu, et ma käeliselt niivõrd äpardunud olnuks, et ise hakkama poleks saanud. Küllap vihjas õpetaja eelmises tunnis, et kel võimalus, võiksid kindakudumisega kodus väikestviisi algust teha. Aga minu ülipüüdlik tragi ema kudus randmekohani kinda valmis ja saatis mind kooli. Nüüd ma mõistan, miks näputöödes osavatel, kuid kärsitutel emadel tihti käpitud lapsed on. “Pusi ise nüüd edasi, kui ei tule välja, liiguta niisama vardaid, küll ma teen kodus edasi,” sain lihtsa soovituse kaasa.
Olin ennemgi algelist kudumist katsetanud, aga tunnis ei tulnud näputöö kuidagi välja. Lõpuks lõin käega ja liigutasin viimases hädas tõesti vardaid nagu kuulsad vene koomikud, kes muistse Goluboi Ogonjoki saates kentsakaid mutte mängisid. Minu interpretatsioon kindakudumisest polnud vist veenev, sest see äratas õpetaja tähelepanu. Ta võttis pooliku kinda, üritas kududa… ega tulnud paraku ka ise sellega toime.
Kogenud pedagoogina mõistis ta kohe, milles asi. Mu ema oli selle aja laps, mil vasakukäelised sunniti paremakäelisteks. Ta õppis kirjutama ja sööma parema käega, aga käsitöös jäi kurakäsi võitjaks. Eks ta siis automaatselt kudus algatuse, vasak käsi vardaga vedamas.
Pidin ema ühtlase töö üles harutama ja vaevaliselt otsast alustama. Ning lõpuks ikkagi ise kindad valmis kuduma.
Tänaseks on kaks kukerpuu astelt näpust end ise pisikese põletiku tulemusena välja upitanud, kolmas kohe- kohe stardivalmis.
Karukell, kurvameelsuse rohi 