Viimasel ajal on kinnitust leidnud järjekordne banaalne tõdemus – halvad asjad kerkivad välja eikusagilt või siit sealt, kust neid kõige vähem oodata oskad. Esimene halb üllatus tuli välja koristamisel. Andsin endale puhkuse ajaks pühaliku lubaduse, et mu suvine kasutegur oleks positiivne – iga päev üks kodusõbralik tegu. Dokumendisahtlit korrastades lajatas masendus piki pead: leidsin 1500 (jah, palun loe: ühe tuhande viiesaja) krooni eest kasutamata, kuid napilt aegunud Ehitusmaailma kinkekaarte. Tore küll, tõmbame säästurežiimil oma koduseid kuluartikleid kokku, aga samas ajatame poolteist tuhat krooni sahtlis tühja. Säh, siis säästlikku aega!
Järgmine hele laks tuli hambaarsti juures. Kasutasin kaardi täitmiseks dokumendina oma juhiluba ning avastasin, et selle kehtivusaeg lõppes peaaegu kolm kuud tagasi. Mu hirmud (armas taevas, kui palju kordi ma sõitsin, olles politseinikele potensiaalne priske trahviallikas!) tipnesid Velvo väitega, et nüüd on vaja teha uus teooriaeksam. Kõikidest mu elutegevuslikest pooridest hakkas immitsema tumedat tuska: seda eksamit ei tee ma küll iialgi, lisaks eelarveväline eksamiobrok… Ja ehkki ma tema teadmisi usaldasin, otsustasin neid siiski kontrollida. ARK- i infotelefon lasi päris pikalt toru otsas praadida, ent seda suurem oli rõõm lõpuks saadud infost, et aasta jooksul vahetatakse load välja siiski ilma eksamiteta.
Kuna külmkapp kajas tühjuse tõttu hõikamisel vastu, läksime eile hommikul toiduvarusid täiendama. Esimene katsumus oli parklas tühja parkimiskoha leidmine. Säästukas inimeste triikis toidukärusid vaadates hakkasin kahtlema hetkeseisu kasinuse ja kokkuhoiu juttudes. Hetkeks tekkis küll tunne, et välja on kuulutatud viimnepäev ning inimesed on tulnud soola ja tuletikke kokku ostma. Läks kenakesti energiat, et laveerida riiulite vahel ning hoiduda kokkupõrgetest ja otsestest inimkontaktidest.
Õhtul toimus kohalik jaanik. Läksime kohale alles poole üheteistkümneks ning saime peomelu täies kontsentratsioonis: suur lõõmav lõke, lõbusa ansambli saatel karglev rahvasumm, põõsastes nahistavad noored, pöörane ilutulestik… Jaanipäev on aeg, mil ma ei tee oma ametist numbrit ning püüan mitte põdeda maailma hukkaminemise pärast (mitte, et see ei- tea- mis bakhanaal oleks olnud või et jaanipäev peaks mööduma igikainuse tähe all). Proovisin ebakindla sammuga vänderdavaid noori inimesi, kes kraade sisaldavaid pudeleid või nikotiinikõrrekesi näpus hoides siin- seal silma jäid, vaadata lahkema pilguga, või siis üldse mitte vaadata. Küllap märkasid oma laste logistilisi jõu- ja ilunumbreid ka lapsevanemad, nii et igasugused kasvatuslikud epistlid tundusid tarbetud. Tegelikult võis kainete ja purjus inimeste hulk olla balansis, aga silma jäid ikkagi enam kuraasikad pidulised. Nad lihtsalt kisasid, karjusid ning loopisid hüperaktiivselt omi käsi- jalgu. Purjus inimese liikumine on tõesti kummaliselt naljakas ja kohati nurgeline. Ehkki jaanipäevaks lubati kuiva ja sooja ilma, hakkas peale ühte sadama tihedat vihma ja jaanituli oligi selleks aastaks läbi.
Suvi algas alles, aga aeg kaob nagu vesi kuumal kerisel. Ei tahaks küll sappi raisata, aga ilmad on olnud küllalt kiuslikult üheülbalised: jahedad, tuulised ja vihmased. Vahel tundub, et olen ehtne kõigusoojane, jahedad ilmad tekitavad mus tahtmise kookonisse tõmmata ja (talve)unne suikuda. Hommikuti võib kehva kuulmisega inimenegi tunnistada, et lindude eurovisiooni tippaeg on möödas. Kui tsiteerida kodust klassikut, siis nüüd võib lõdvalt hakata juba jõule ootama. 😀
Karukell, kurvameelsuse rohi 